Meile teadaolevast universumist 95% on tumeaine ja tumeenergia. Ülejäänu usutakse olevat barüonaine, millest on tehtud tähed, planeedid, galaktikad ja kõik neis leiduv, k.a elusolendid. Vähemalt teati, et see on olemas, aga polnud kindel, millest see täpselt koosneb.
Selgub, et umbes pool sellest barüonainest on tegelikult gaaside segu, mis arvatavasti seob galaktikaid omalaadse kosmilise võrguna.
Selle avastuse tegid tegid teadlased Hispaaniast ja USA-s tegutsevast Argonne’i riiklikust laboratooriumist. Nende uurimus ilmus teadusajakirjas Monthly Notices of the Royal Astronomical Society.
Barüonaine tegeliku koostise väljaselgitamiseks leiutasid uurijad meetodi universumi kosmilise mikrolaine-taustkiirguse — Suures Paugus vallandunud ja tänini liikuva energia — analüüsimiseks.
Ainet läbides see energia moondub. Moonutusi tuvastades õnnestus uurijail tuletada neid põhjustava aine kogus. Sel moel tuvastasid uurijad lisaks teatud kaugusel asuvale ainele kogu muud mateeriat, mis mikrolaine-taustkiirgust kogu universumi ajaloo vältel mõjutanud ja moonutanud on.
Uus tehnika kombineerib erinevaid universumi algusajast pärinevate footonite kaarte galaktikate punanihete kaartidega. Punanihked on muutused taevakehade kiiratava kiirguse lainepikkuses.
Footonikaartide loomiseks kasutasid uurijad Euroopa kosmoseagentuuri tehiskaaslase Planck raadiokiirgusvaatluseid, punanihke-kaartide koostamiseks aga analüüsisid Austraalia ja USA optiliste telekoopidega tehtud sadade tuhandete galaktikate punanihete vaatluseid.
Kaarte kombineerides suutsid uurijad tuvastada nende lainetega suhestunud aine moonutussignaale. Tuli välja, et barüonaine koosneb ürgsest gaasist, millest 25% moodustab heelium ja 75% vesinik.
Simulatsioonid annavad mõista, et need gaasid hõljuvad kaugel eemal galaktikate gravitatsioonilise külgetõmbejõu mõjuväljast. Seni on kinnitamata hüpotees, et gaasid võivad moodustada nn galaktilisi aineniite (ingl galaxy filament) — mastaapseid struktuure, mis ühendavad galaktikaid nagu sõlmpunkte ruumilises ämblikuvõrgus.
Neid andmeid saavad teadlased kasutada selleks, et õppida paremini tundma universumi ainelist koosseisu, selle arengut ja muutumist ajas.
