Praegused depressiooni diagnoosimise ja ravimise viisid rajanevad suuresti katse-eksituse-meetodil. Õnneks heidab värske uurimus uut valgust meeleoluhäirete bioloogilisele alusele ja annab lootust tõhusa diagnostilise vereanalüüsi loomiseks.
Teadusajakirjas Molecular Psychiatry ilmunud uurimus on täienduseks USA-s tegutseva Indiana ülikooli meditsiiniteaduskonna professori Alexander B. Niculescu ja kolleegide varasematele suitsidaalsust, valu, traumajärgset stresshäiret ja Alzheimeri tõbe tuvastada aitavate vere biomarkerite teemalistele teadusuuringutele.
„See on osa meie pingutusest tuua psühhiaatria 19. sajandist 21. sajandisse, et aidata sel kujuneda sarnaseks muude nüüdisaegsete meditsiinivaldkondadega nagu onkoloogia,” märkis Niculescu.
Teadlaste loodud RNA-biomarkerite põhine analüüs suudab tuvastada patsiendi depressiooni tõsiduse määra, ränga depressiooni kujunemise riski ja tulevikus ilmneva bipolaarse häire tõenäosust. Samuti võimaldab analüüs määrata patsientidele kohandatud medikamentoosset ravi.
Neli aastat väldanud uuring hõlmas rohkem kui 300 peamiselt Indianapolises tegutseva Richard L. Roudebushi nimelise sõjaveteranide meditsiinikeskuse patsientide seast värvatud katsealust.
Neid jälgiti pikema aja vältel, mil ilmnesid nii emotsionaalsed kõrg- kui ka madalperioodid; samal ajal jäädvustati muutused patsientide vere bioloogiliste markerite määrades.
Teadlaste töörühm rakendas tulemuste ristvalideerimiseks ja tähtsuse järjekorda järjestamiseks andmebaase, valideerides kliiniliselt ägedate depressiooni või maania sümptomitega patsientide sõltumatutel kohortidel 26 biomarkeri tippkandidaati.
Samade biomarkerite proove koguti täiendavatelt sõltumatutelt kohortidelt määramaks, kui suure tõenäosusega need tuvastavad olemasolevat haigust ja prognoosivad haiguse ilmnemise võimalikkust tulevikus.
Nii kogutud andmed võimaldasid uurijail demonstreerida patsientidele sobivate ravimite määramist ja leida depressiooni ravimiseks isegi uue potentsiaalse ravimi.
„Me soovisime välja töötada vereanalüüse depressiooni ja bipolaarse häire tuvastamiseks, nende eristamiseks ja inimestele õige ravi määramiseks.
Vere biomarkerid on kujunemas oluliseks töövahendiks häirete puhul, mille korral patsiendi subjektiivne kirjeldus või tervishoiutöötajale jääv kliiniline mulje ei ole alati usaldusväärsed. Need vereanalüüsid võivad sillutada teed ravimite personaliseeritud määramisele ja ravivastuse objektiivsele seiramisele," selgitas Niculescu.
Töörühm leidis ka, et meeleoluhäireid võimendavad tsirkadiaanrütmi-geenid, mis reguleerivad aastaajalisi öö- ja päeva- ning une- ja ärkvelolekutsükleid. See selgitab, miks osal patsientest aastaaegade vaheldumisel haigussümptomid halvenevad, nagu ka seda, miks meeleoluhäiretega seonduvad unerütmi muutused.
„Vere biomarkerid võimaldavad kliinilisele praktikale tegelikkuses toimivaid eeliseid,” kommenteeris Niculescu. „Elusate patsientide ajust pole lihtne võtta koeproove, mistõttu oleme aastaid teinud tööd neuropsühhiaatriliste häiretega seonduvate vere biomarkerite tuvastamise suunal.
Arvestades ajsaolu, et ühel inimesel neljast ilmneb elu jooksul kliinilise meeleoluhäire episoode, ei saa ei vajadust selliste pingutuste järele ega ka nende olulisust üle hinnata.”
