Reis Marsile on ohtlik. Kosmos on inimelu suhtes väga vaenulik keskkond, mida iseloomustavad gravitatsiooni puudumine, kahjulik kiirgus, isolatsioon, öö ja päeva vaheldumatus jne.

Ekspeditsioonid kaugele kosmosesse, nt Marsile, kujunevad nii füüsiliselt kui ka vaimselt märksa nõudlikumateks kui ükski seni mehitatud kosmoselennunduse ajaloo 60 aasta vältel ette võetud kosmosereis.

Lend Marsile ja tagasi vältab umbkaudu 14 kuud, samas kui tegelik uurimismissioon peaks vältama vähemalt kolm aastat. Turvalise ja eduka tulemuse saavutamine nõuab äärmiselt head kognitiivset sooritust ja tõhusat meeskonnatööd.

Teadusajakirjas Frontiers in Physiology avaldatud uurimus väidab aga, et gravitatsiooni puudumine sellistel lendudel võib astronautide kognitiivseid oskuseid ja emotsioonide tuvastamise võimet negatiivselt mõjutada.

Esimestest kosmoselendudest alates on olnud selge, et mikrogravitatsioon ehk kaaluta olek põhjustab inimorganismis drastilisi muutuseid. Maa orbiidil tiirlevast rahvusvahelisest kosmosejaamast ISS koju naasnutel on täheldatud muudatusi aju ehituses, mh neuroniühenduste vähenemist ajukoore ja aju sisepiirkondade vahel.

Seda, kuidas taolised muutused mõjutavad käitumist, pole seni täielikult mõistetud, kuid teada on, et astronautidel võib esineda desorientatsiooni, tajuhäireid, tasakaaluhäireid ja merehaiguse-laadset iiveldusseisundit.

NASA toetatud teadustöö uuris, kuidas mikrogravitatsioon mõjutab kognitiivset sooritust. Sellesse hõlmatud 24 katsealust pidid ligi kaks kuud lebama asendit muutmata selili kuuekraadise nurga all, pea kehast madalamal.

Katsealused täitsid regulaarselt astronautide jaoks välja töötatud, kosmoselennunduse seisukohalt olulisi kognitiivseid ülesandeid ruumilise orientatsiooni, mälu, riskikäitumise ja kaasinimeste emotsioonide mõistmise suutlikkuse hindamiseks.

Katse korraldati sellisel kujul, kuna teatud tüüpi lebamisel on mikrogravitatsiooniga sarnased mõjud inimkehale. NASA on sama meetodi alusel viinud läbi juba mitu uuringut.

Kui inimene seisab püstloodis, joonduvad nii tema keha kui ka sisekõrva tasakaalukeskuse ehk vestibulaarsüsteemi juurde kuuluvad kuulmekivikesed e otoliidid gravitatsiooni tõttu ühes suunas. Kui inimene on lebavas asendis, joonduvad tasakaalukeskuse kuulmekivikesed kehaga võrreldes täisnurga all.

Uurimuse käigus täheldati katsealustel kognitiivse soorituse kiiruse väikest, kuid vaieldamatut aeglustumist taju ja motoorikaga seotud ülesannete lahendamisel.

See paistab seonduvat pärast kosmoselende täheldatud ajukudede tiheduse muutustega nendes ajupiirkondades, mis töötlevad tajusid ja liikumist. Samuti oli katsealustel raskusi inimeste näoilmete põhjal nende emotsioonide tuvastamisega.

Gravitatsiooni muutumisega kohanemine nõuab aega ja pingutust. Ehkki enamiku kognitiivsete ülesannete sooritus algul kahanes, jäi see pärast u 60 päeva möödumist kogu ülejäänud eksperimendi ajal muutumatuks.

Emotsioonide äratundmise suutlikkus aga vähenes pidevalt. Tõtt-öelda tekkis katsealustel isegi negatiivsete emotsioonide suhtes eelarvamus, s.t nad kaldusid teiste inimeste näoilmeid sagedamini tõlgendama vihasena ning harvem rõõmsa või neutraalsena.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid