Ameerika Ühendriikide kosmoseväe (US Space Force) loomine on andnud alust kõikvõimalikeks spekulatsioonideks, milline võiks välja näha sõjategevus kosmoses.

Värske aruanne keskendub küsimusele, millised kosmoses sõdimise võimalused on füüsiliselt ja praktiliselt teostatavad.

Aruande pealkirjaga „Kosmosesõja füüsika: kuidas orbitaaldünaamika piirab kosmoses toimuvaid relvastatud konflikte“ („The Physics of Space War: How Orbital Dynamics Constrain Space-to-Space Engagements“) koostasid Rebecca Reesman ja James Wilson, üllitas mittetulundusühing The Aerospace Corporation.

Sõjategevus Maal hõlmab reeglina püüdlusi vallutada mõni materiaalne piirkond. Kuna aga tehiskaaslased ei paikne kosmoses ühes kindlas ruumipunktis, ei pea sõjaline ülekaal kosmoses tähendama konkreetsete sektorite füüsilist vallutamist.

Pigem eeldab soodsa positsiooni saavutamine vastase tehiskaaslaste suutlikkuse vähendamist või kõrvaldamist, säilitades samal ajal suutlikkuse vabalt juhtida oma kosmosepõhiseid navigatsiooni-, side-, vaatlus- jm süsteeme.

Aruande autorid tõstavad esile põhjuseid, miks sõjategevus kosmoses võib osutuda keeruliseks:

  1. Satelliitide liikumine on küll kiire, ent ootuspärane. Sageli rakendatavatel ringikujulistel orbiitidel liiguvad tehiskaaslased lennukõrgusest sõltuvalt kiirustel 3–8 km/s. Tavaline püssikuul liigub vaid u 0,75 km/s.
  2. Kosmos on suur. Kosmiline ruum, mis mahub Maa-lähedase ja geostatsionaarse orbiidi vahele, on u 190 korda suurem Maa ruumalast.
  3. Kõige olulisem on ajastus. Atmosfääri piires võivad lennukid, tankid ja laevad liikuda igas suunas. Tehiskaaslastel sellist vabadust ei ole; need liiguvad Maa orbiidil vabalangemises alati kas ringi- või ellipsikujulisel trajektooril. Kahe tehiskaaslase saatmine samasse ruumipunkti on ebaintuitiivne, mistõttu nõuab see hoolikat kavandamist ja täppisajastamist.
  4. Tehiskaaslased liiguvad kiiresti, aga juhitud manöövrid tunduvad kosmilise ruumi suuruse tõttu suhteliselt aeglased. Relvastatud konfliktid nõuaksid väga pikalt ette kavandamist.

„Mis tahes konflikt kosmoses näeb välja palju aeglasem ja märksa läbimõeldum kui lahingustseenid „Tähtede sõjas“,“ rõhutas Reesman. „See nõuab palju rohkem pikas perspektiivis mõtlemist ja ressursside strateegilist paigutamist.“

Täiuslikus maailmas võiks kosmost pidada pühaks ja rahulikuks kohaks. Kuid alates 1970. aastate keskpaigast, mil loodi esimesed tehiskaaslaste-vastased relvad, on USA, Nõukogude Liit ja mõned hiljem sellel alal tegijaks kujunenud suurriigid nagu Hiina ja India käsitlenud kosmost vaidlusaluse territooriumina.

Aruanne loetleb peale Maalt kosmosesse tulistatavate rakettide hulga viise, millega oleks võimalik tehiskaaslaseid rünnata. Näiteks võib tehiskaaslaste sidet segada raadiosignaalidega või saata neile kahjulikke libakäskluseid. Taoline lähenemine kujutaks endast mere- ja õhulahingutes juba rakendatava elektroonilise sõjapidamise edasiarendust.

Mõned riigid nagu Prantsusmaa on koguni kaalunud relvade kosmosesseläkitamist, et kaitsta nende toel oma tehiskaaslaseid.

Ent kineetiliste relvade kasutamine vaenlaste tehiskaaslaste pihta tulistamiseks tundub esialgu siiski ebatõenäoline, kuna orbiidile paigutatud relva manööverdamine vajalikule trajektoorile nõuab tohutult palju energiat.

Mõnevõrra teostatavam võiks olla ühele tehiskaaslasele teisega küljelt „sisse sõitmine“, mis ei nõua orbitaaltasandite kokkuklapitamist, vaid leiab aset kahe orbiidi ristumisel.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid