Juudas – reetur, kellele ei saa andestada ka 2000 aastat hiljem

Juudas Iskariot – Jeesuse jünger, keda kristlased on põlanud peaaegu 2000 aastat. Ta müüs Jeesuse maha koti hõberaha eest.

Ometi leidub ka kõige hullemal kurikaelal austajaid. Juudas on nähtud mitte Jeesuse reeturit, vaid hädavajalikku abimeest lunastuse saavutamiseks, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.

Hoolimata sellest, et Juudast on aastatuhandete vältel kujundatud äraandja ja näraka sünonüüm, teavad religiooniajaloolased uues testamendis tegutsevast langenud jüngrist vähe.

Tema hüüdnimi Iskariot on arvatavasti viide asjaolule, et ta pärines Keriothist, Juudamaa lõunapoolsest linnast.

Seda, kuidas Juudas Jeesuse jüngrite sekka jõudis, piibel ei maini, kuid Jeesus valis oma järgijaid hoolikalt. Evangeeliumidest ilmneb, et Jeesus teadis jumalikust tarkusest, keda jüngriks kutsuda. Samal moel teadsid väljavalitud, et nad peavad talle järgnema.

Piibel jutustab, kuidas Jeesus kohtus kahe venna, Andrease ja Siimoniga (hiljem Peetrus), kes olid Galilea järve ääres kala püüdmas. Ta palus neil kalavõrgu kõrvale heita. „Järgnege mulle ja ma teen teist inimesepüüdjad!“ ütles ta. Evangelist Matteuse sõnul (Mt 3: 19–20) jätsid kaks venda kalastamise ja perekonna, et talle järgneda.

Juudas esineb evangeeliumides umbes 40 korral. Samamoodi kui teised jüngrid ühines ta rändjutlustaja Jeesusega, kes neid õpetas: „Ja ta seadis kaksteist, keda ta ka nimetas apostliteks, et need oleksid temaga ja et ta võiks nad läkitada kuulutama ja et neil oleks meelevald kurje vaime välja ajada.“ (Mk 3: 14–15)

Juudas oli Jeesuse ja tema jüngrite kassiir. Teave tema erilise ülesande kohta kuulub nende väga väheste detailide hulka, mida piibel Juuda kohta esitab, ja ka seda infot kasutatakse ainult tema nurjatu iseloomu kirjeldamiseks.

Jünger pätsanud nimelt rahakassast raha! Evangelist Johannes jutustab meile, et Jeesus ja ta õpilased kutsuti umbes 30. aastal pKr nädal enne saatuslikku paasapüha lõunale Betaaniasse, mis tänapäeval on Jeruusalemma äärelinn.

Enne einet salvis üks naine Jeesuse jalgu lõhnava õliga. See tegevus oli traditsiooniliselt kiindumuse märk, kuid Juudas pahandas, sest tema meelest raiskas naine asjatult õli.

„... koda täitus salvi lõhnast. Aga üks ta jüngritest, Juudas Iskariot, kes valmistus teda ära andma, ütles: „Miks seda salvi ei ole kolmesaja teenari eest müüdud ja raha antud vaestele?“,“ kirjeldab kõige Juuda-vaenulikum evangelist Johannes. „Aga seda ta ei öelnud vaestest hoolimise pärast, vaid et ta oli varas; kukruhoidjana ta poetas kõrvale sissepandut.“ (Jh 12: 3–6)

Piibli narratiivi järgi ei piisanud ahnele Juudale niisugustest pisivargustest.

Loe Juuda mõistatusest lähemalt märtsikuu Imelisest Ajaloost.