Kuidas vältida Marsi või teiste taevakehade saastumist Maa mikroobidega (ja vastupidi)?
(55)
Tänavu on Marsile kavandatud kaks maandumist. NASA kulgur Perseverance jõudis Marsi pinnale 18. veebruaril. Hiina kulgur Tianwen jõudis punase planeedi orbiidile veebruaris ja maandub mais või juunis. Mõlema missiooni eesmärk on leida jälgi elust.
Kuidas me saame aga tagada, et kui Maalt startinud maandurid meie naaberplaneedi pinda puudutavad, et satu nendega sinna kaasa midagi soovimatut?
Sellise pahanduse ennetamiseks on paika pandud selged meetmed ja reeglid. Kosmoseõigus hõlmab tervet all-valdkonda, mida nimetatakse planeetide kaitseks (ingl planetary protection) ja mille eesmärk on takistada teiste planeetide, kuude, komeetide ja asteroidide saastumist Maalt pärit eluvormidega.
Planeetide kaitsmiseks on kaks meetodit — edaspidine (ingl forwards) ja tagurpidine (backwards). Esimene puudutab teiste planeetide saastamist Maalt pärinevate materjalidega, kaitseb kõikvõimalikke eluvorme võõr-taevakehadel ja tagab ka selle, et teadlased võivad olla suhteliselt kindlad, et kui nad mujal elu jälgi avastavad, on see ikka Maa-väline, mitte Maalt sinna toimetatud elu.
Selle saavutamiseks hoitakse ruume, milles toimub kosmoseaparaatide tootmine ja kokkupanek, uskumatult puhastena. Vastavates rajatistes viiakse regulaarselt läbi bioloogilise reostuse kontrolle, mis tihtilugu annavad ootamatuid tulemusi.
Tagurpidise saastumise valdkond tegeleb Maa kaitsmisega Maa-väliste materjalide eest, mis võivad olla naasvate kosmoseaparaatidega meieni jõudnud.
1969. aastal, kui Apollo 11 astronaudid pärast kosmoselendu Maal maandusid, pidid nad veetma kolm nädalat karantiinis veendumaks, et ei toonud Kuult midagi ohtlikku kaasa. Neil Armstrong tähistas isegi oma 39. sünnipäeva karantiini tingimustes.
Pärast seda oleme Kuu kohta palju rohkem teada saanud ja sealset keskkonda peetakse nüüdisajal täielikult mikroobivabaks. Tõenäosus, et midagi elusat märkamatult Maale satub, on aga palju suurem, kui Marsi-missioonide raames neil osalenud inimesi või teisel planeedil kogutud proove sealt Maale tagasi toimetatakse.
Planeetide kaitsmise valdkonna ajalugu on pikk. Rahvusvaheline valitsusväline kosmoseuuringute komitee COSPAR alustas selleteemalisi arutelusid seoses Kuu-lendude kavandamisega juba 1950. aastatel.
Sellest ajast alates on COSPARi ametlik reeglistik kujunenud rahvusvaheliselt tunnustatud „kullastandardiks“. See rühmitab planeete ja kuid vastavalt nende potentsiaalile elu säilitada ja tõenäosusele, et neil leidub jälgi praegusest või kunagisest elust. Mida kõrgem on potentsiaal, seda rangemaid kaitsemeetmeid tuleb rakendada. Selle jaotuse järgi on Marss kaitstud paremini kui Kuu.
See tähendab, et kõrgema kategooria taevakehadele kavandatavate kosmoselendude puhul tuleb aparaate põhjalikumalt steriliseerida. Siht-taevakehale omistatud kategooria võib mõjutada ka seda, mida missioonil osalenud aparaatidega pärast lennu lõppu ette võetakse.
NASA kosmosesond Juno programmeeritakse tänavu juulis langema Jupiterile selleks, et vältida Europa või mõne teise Jupiteri kuu potentsiaalset saastamist.
COSPARi reeglistik ei ole juriidiliselt siduv, kuid rahvusvaheline õigus, täpsemalt 1967. aastal sõlmitud ÜRO avakosmoseleping kohustab siiski kõiki osapooli vältima avakosmose ja taevakehade, nagu ka planeet Maa saastamist potentsiaalselt kahjulike materjalidega.
Ehkki leping nõuab „kahjulikust saastamisest“ (ingl harmful contamination) hoidumist, ei määratle dokument selle termini tähendust. Viimase 50 aasta kogemus lubab siiski üsna veendunult eeldada, et tulevaste kosmoselendude käigus peetakse neist põhimõtetest kinni.
Saastamise vältimise kohustus hõlmab ka ühiskondlikku ja moraalset aspekti. Kosmoseteadlased eeldavad, et kosmoselennud vastavad planeetide kaitse põhimõtetele. Selle reegli eiramine toob tõenäoliselt kaasa rahvusvahelise teadlaskonna halvakspanu.
Mõistagi on keeruline ennustada, kui rangelt hakatakse reeglistikust kinni pidama tulevikus, kui kosmoselennunduse valdkond on avanenud kõigile riikidele ja eraettevõtetele.
