Adamson räägib, et Eesti ala pakkus suurema osa meie ajaloost tööd ja rakendust 300 000 kuni 400 000 inimesele. Seevastu 20. sajandi puhul oleks suurte kataklüsmide ärajäämine võib-olla tähendanud seda, et eestlasi oleks praegu kaks miljonit.

Kui mitu korda on viimase 800. aasta jooksul olnud reaalne, et eesti rahvas sureb välja?

See sõltub vaatenurgast. Täiesti argumenteeritult võiks näiteks väita, et oleme ka praegu väljasuremise kursil. Oleme üks väheseid omariiklusega Euroopa rahvaid, vist isegi ainus lätlaste kõrval, keda on praegu oluliselt vähem kui sada aastat tagasi. Teisi on samal ajal palju juurde saanud.

Kui saja aasta eest oli meid näiteks kolm korda vähem kui soomlasi, siis nüüd on üle viie korra vähem. Meie rahvastikupüramiid on probleeme täis. 2004. aastal andis Argo kirjastus välja Kivisildniku satiirilise „Poeemi Puutinile", milles on selline tabav fraas, et nõukogude ajal oli „eesti rahva väljasuremine kontrolli all". Mõte oli selles, et nüüd on kontrollimatu.

Tegelikult olime nõukogude ajal muidugi palju suuremas ohus. Võõrvõim oli käima lükanud protsessid, mille eesmärk oli meid oma kodumaal järk-järgult vähemuseks ja kakskeelseks muuta, enamuseks oleks aga olnud meist üle saja korra suurem ja oma ülemvõimu teostav naaberrahvas, kes oleks meid seejärel lihtsalt tasapisi ära absorbeerinud. Sellist olukorda ja ohtu ju enam pole.

Meil on oma riik, mida ei võeta väljaspool enam mingisuguse kurioossuse või ajaloo grimassina, nagu sada aastat tagasi, vaid loomuliku asjana, ning elujõuline, arenev kultuur. Tähtsaim ongi omakultuuri jätkumine, sest rahvus on eelkõige kultuuriline fenomen, mitte mingisugune müütiline vereühtsus.

Jah, me ei taastooda end ainult positiivse iibe arvelt, kuid seda ei tee ka ükski teine Euroopa rahvas, ilma et me neid seepärast väljasurevaiks peaksime. Kriisiolukordades ei teinud eestlased seda ka minevikus, ikka oli abi ka sisserändest, ja vaat rahvastikukriisist - mitte eesseisvast väljasuremisest - võib tõesti rääkida ka nüüd.

Igas suuremas ajalooraamatus on välja toodud eestlaste arv sajandite kaupa ja seal on välja toodud suured rahvastikukatastroofid, näiteks muistse vabadusvõitluse järel, peale Liivi sõda, 17. sajandi alguse Poola-Rootsi sõdu, Suurt nälga 1695-1697, Põhjasõda jne. Kas nendel perioodidel polnud reaalne, et eestlased rahvana kaovad?

Muistse vabadusvõitluse järel elas Eesti alal hinnanguliselt 100 000 inimest, mis oli tollastes oludes ja ümbruses endiselt arvestatav arv.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega