Punane terror: kuidas Lenin alustas üht armutuimat terroriaktsiooni ajaloos
(311)
Bolševike liider kartis, et vastased lämmatavad revolutsiooni, ning päästis seetõttu valla brutaalse vägivalla. Algas ajaloo üks armutuimaid terroriaktsioone, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.
Lenin oli ülimalt heas hoos. Tema sõnad otsekui sädelesid, kui ta 1918. aasta 30. augusti pärastlõunal kõneles Moskvas Michelsoni tehases bolševismi täiuslikkusest.
„Meil on ainult üks tee – võit või surm,“ võttis Lenin oma jutu kokku, käsi rusikasse pigistatud. Vastuseks prahvatas tööliste aplaus.
Pärast seadusliku valitsuse kukutamist 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni käigus oli Lenin olnud Venemaal võimul juba kümme kuud. Tema juhitud bolševikud ehk enamlased aga kartsid, et võim võib neilt käest libiseda, sest Venemaa oli täis nende vastaseid. Lenin pidas regulaarselt kõnesid töölistele, bolševike peamistele toetajatele, et hoida neid valvsana.
Kui bolševike liider oli kõne lõpetanud ning seadis sammud tehase õuel ootava auto poole, ilmus äkki välja üks püstoliga naine. Kõlas kolm lasku, Lenin kukkus talle järgnenud tööliste keskel kokku.
„Nad tapsid ta! Nad tapsid ta!“ hüüdsid töölised, kui kandsid haavatud parteijuhti autosse, mis seejärel otsekohe minema kihutas.
Vahepeal vahistas Lenini ihukaitse atentaadi sooritaja, 28aastase Fanny Kaplani (ametliku nimega Faina Jefimovna Kaplan). Ta kuulutas, et tema aktsioon oli poliitiliselt motiveeritud. Kuigi Kaplani kolmest lasust oli tabanud kaks, haavates Lenini õlga ja kopsu, jäi too imekombel ellu. Ebaõnnestunud mõrvakatsel olid siiski tagajärjed kõigile Venemaa elanikele.
Bolševikud rääkisid „argpükslikust katsest tappa seltsimees Lenin“ ja peagi avaldatud dekreedi toon oli ühtviisii mõistetav: selles lubati reageerida „armutu massiterroriga kõigi revolutsiooni vaenlaste vastu“.
Keegi ei saanud end Venemaal enam turvaliselt tunda. Bolševikud lõid kurikuulsa tšekaa ning algas salakaval ja armutu terroriprogramm, mis pidi alatiseks kindlustama Lenini revolutsiooni püsimajäämise.
1917. aasta detsembris kohtusid bolševike tippjuhid, et arutada, mida teha kontrrevolutsionääridega – see oli üks paljudest nimetustest inimeste kohta, kes ei toetanud enamlasi.
Kohtumisel osales Feliks Dzeržinski, kes oma põhimõttekindluse ja südametu käitumise tõttu sai peagi hüüdnimeks Raudne Feliks. Luider bolševik oli juba oktoobripöörde ajal juhtimise enda kätte võtnud ja oli valmis vaenlasi ägedasti ründama.
„Me ei vaja õigusemõistmist mitte üks raas. Ma soovitan – ei, ma nõuan – organit, mis klaariks revolutsioonilised arved kontrrevolutsionääridega,“ möirgas ta.
Raudne Feliks sai Leninilt täieliku toetuse ning 1917. aasta 20. detsembri määrusega moodustati Kontrevolutsiooni ja Sabotaaži Vastu Võitlemise Ülevenemaaline Erakorraline Komisjon, mille venekeelse nimetuse esitähtedest moodustus lühend, mida hääldati vetšekaa või tšekaa.
Raudne Feliks määrati uue julgeolekuteenistuse juhiks ja osa selle ülesandeid sarnanes tavapärase politsei või miilitsa ülesannetega: kuritegevuse vastu võitlemine ehk varaste ja muude sulide püüdmine.
Tšekistid said aga ühtlasi üsna laialdased õigused kontrrevolutsiooniliste vandenõude ja sabotaaži, kahjurluse ja spekulantide vastu võitlemiseks. Nad pidid sihikule võtma klassivaenlased, nagu vaimulikud, äriomanikud, suurtalunikud ja rohkearvulise kodanluse.
Tšekistidele anti õigus konfiskeerida vara ja ajada „vaenulik element“ kodudest välja ning peagi said nad ka õiguse ise „süüdlasi“ karistada.
Loe punasest terrorist lähemalt märtsikuu Imelisest Ajaloost
