Ookeanisügavusest leiti inimese immuunsüsteemile nähtamatuid baktereid
(51)
Nood mikroorganismid on inimeste jaoks sedavõrd võõrad, et meie immuunrakud isegi ei tuvasta nende olemasolu, mis tähendab, et need on meie immuunsüsteemide jaoks sisuliselt nähtamatud.
See on vastuolus ühega immunoloogia klassikalistest tõekspidamistest — et inimliigi immuunsüsteem on arenenud tajuma kõiki olemasolevaid mikroobe selleks, et suuta tabada nakkuslikke pisikuid. Seni polnud aga keegi seda eeldust katseliselt proovile pannud.
Bakteriproovid koguti Vaikse ookeani keskosas Kiribatil tegutsevalt Fööniksisaarte kaitsealalt, kõige sügavamast, iidsemast, kaugemast ja paremini kaitstud ookeanipiirkonnast. Kaitsealal ulatub vee sügavus 4000 meetrini ja seal ei elutse ühtegi imetajat.
Uurijad oletasid, et see on sobiv koht taoliste bakterite leidmiseks, mis erinevad suurel määral bakteritest, millega me maismaal kokku puutume. Uurijad kasutasid mereveest, käsnadest, meritähtedest ja setetest merebakteriproovide kogumiseks kaugjuhitavat allveelaeva. Kogutud proovidest kasvatati 117 kultiveeritavat liiki.
Pärast bakterite tunnusjoonte tuvastamist viisid uurijad 50 eri bakteriliini esindajaid hiire ja inimese immuunrakkudesse. Neist 80%, peamiselt perekonda Moritella kuuluvad bakterid jäid immuunsüsteemist tuvastamata, kuna imetajate luuüdi immuunrakkude retseptorid lihtsalt ei suutnud neid märgata.
Selgitamaks välja, millised bakterite omadused muutsid need immuunretseptoritele nähtamatuks, viisid uurijad hiire ja inimese immuunrakud kokkupuutesse bakteri rakuseina kõige välimisema osa, lipopolüsahhariidiga (LPS).
Teadaolevalt kasutavad imetajate immuunsüsteemid seda molekuli gramnegatiivsete bakterite tuvastamiseks ja tõrjumiseks. Tuli välja, et imetajate rakkude retseptorid ei tuvastanud ka merebakterite LPS-i eraldi.
„LPS-i molekulid nägid välja sarnased nendega, mida võib täheldada maismaabakteritel, kuid paljud neist jäid täiesti tuvastamatuks,” selgitas Bostoni lastehaigla immunoloog ja üks uurimuse juhataja Jonathan Kagan. „Põhjuseks on asjaolu, et LPS-i lipiidahelad osutusid palju pikemateks maismaabakterite omadest. Ent me ei tea siiamaani, miks see bakterid tuvastamatuks muudab.”
Õnneks pole ohtu, et „immuunnähtamatud” merebakterid inimesi nakataksid. Nimelt pole nood pisikud arenenud imetajate immuunsüsteeme ründama; kui kokkupuude bakteriga kutsukski esile haigusnähte, oleks see täiesti juhuslik kokkusattumus.
Samuti on temperatuur, rõhk ja keemiline keskkond inimorganismi sees väga erinev ookeanipõhjas valitsevatest tingimustest. Rohkem kui paar minutit normaalsest elukeskkonnast eemal viibimine mõjub merebakteritele hävitavalt.
Avastuse teinud teadlaste töörühm kavatseb töö tulemusi rakendada paremate immuunravimite väljatöötamiseks. Nad loodavad Kiribatile naasta, et uurida seal selliste organismide immuunüsteeme, keda need bakterid on arenenud nakatama.
