Mõistliku hinnaga ehk 349 eurot maksev mobiil ei jää esimeste kasutushetkede põhjal aga võimekuse ega välimuse poolest sugugi maha pooltuhat eurot kallimatest seadmetest. Otse vastupidi, mõnigi omadus võib kasutajale etemgi tunduda.
Kõik räägivad näiteks kaameratest, viimastel aastatel on see tõesti saanud telefoni vaat et kõige tähtsamaks osiseks – kõikvõimalikud hetked oma elus on vaja „instasse" ja „feisarisse" ja „snäppi" jagada. Osadel neist hetkedest – olgu või jääauku hüppamine – poleks ju muidu pooltki mõtet ja väärtust. Seega vaatame meiegi esimesena üle A52 kaamerakomplekti ning näeme, et selles leidub midagi, mida kordades kallimate puhul ei kohta.
Näen selles niisiis viit ava, neist üks on välk ja teine sügavusandur häguse tausta tekitamiseks. Edasi tulevad 64-megapiksline (MP) põhikaamera (suure avaga, millel näitudeks f1.8, 0.8µm), 12 MP lainurkkaamera (f2.2, 1,12µm) ja siis ka 5 MP (f2.4, 1,12µm) kaamera makro- ehk lähivõtete tegemiseks. Just see viimane on kaamera, mida pole näiteks täpselt 500 eurot maksval Samsung Galaxy S21 kaamerakomplektil.
Kui ma nüüd proovin näiteks pildistada vana head Eesti ühekroonist nii, et see ulatuks pildil servast-servani, siis tulemused räägivad enda eest: A52 teeb makrovõtte režiimis kena selge pilti ning S21 pakub meile udukogu.
S21 kaitseks tuleb aga öelda seda, et ta teeb jällegi märgatavalt paremaid fotosid kaugel asuvatest objektidest, kuna tal on olemas telefoto kaamera, mida pole A52l. Liiatigi on A52 võimekus suurendada 10 korda, S21-l aga 30 korda. Nii et maitse asi, kumba võiks rohkem vaja minna – kas pildistada väga kaugel või väga lähedal olevaid objekte. Tegelikult me ju teame, et teeme reeglina klõpse ilma igasuguse suurenduse või vähenduseta ja selles osas pole neil kahel telefonil mingit vahet.
Teiseks anname hinnangu välisele poolele. Nurgad on täpselt sama ümarad kui kallitel telefonidel, tagaküljel asuv kaamerate osa ulatub täpselt sama palju tasapinnast välja, ekraan on suure pinnaga (6,5-tolline) ja väga hea kvaliteediga (värskendussagedus koguni 90 või 120 Hz (5G mudeli puhul), Full HD+ resolutsiooniga). Ekraan ise on lame ja see meeldib mänguritele – vahepeal trendiks olnud suured servakumerused tekitasid neis pigem pahameelt.
Telefoni raam on metallist ja tagakülg – seda peab tõesti tunnistama – on lähedalt vaadates selgelt plastikust. Tegelikult on isegi selles positiivset, sõrmejälgi pole matil pinnal tõesti üldse näha ja lisaks teeb see telefoni kergemaks võrreldes metall- või klaasikorpusega telefonidega. Seadme kaas on suurusele vaatamata vaid 189 grammi.
Isegi sõrmejäljelugeja on integreeritud kenasti esiekraani alla – täpselt nagu kallitel tipptelefonidel. Olemas on ka minu isiklik lemmiklahendus ehk Always on Display, mis näitab kellaaega ja äppide märguandeid kogu aeg ilma vajaduseta ekraani sisse lülitada. Tõsi, ekraani kaitsev klaas on üle-eelmise põlvkonna Gorilla Glass 5 (uuematel on see juba 7), seega kriimustused on uute tipptelefonidega mõnevõrra kergemad tekkima.
Operatiivmälu on korralikult ehk 6 GB ning salvestusmälu samuti (128 või 256 GB). Kiirlaadimise funktsionaalsus (25W) on olemas, stereokõlarid samuti (Samsungi enda AKG Dolby Atmos). Isegi IP67 standardile vastava veekindluse leiame omaduste seast. Tarkvaraplatvormiks on uusim Android 11. Kahjuks tuleb öelda, et juhtmevaba laadimise funktsionaalsus sellel mobiilil tõesti puudub.
Seega: kui tööandja teile ise kallist telefoni ei osta ja endal tuleb korraliku telefonisoovi eest raha välja käia, siis on Galaxy A52 minu poolt tõsine ostusoovitus. See on odav, kiire protsessoriga, suure kvaliteetse ekraaniga, kõigi kaasaegsete funktsionaalsuste ja tehniliste võimetega seade, mis teeb lisaks häid lähifotosid. Eestis on ta praegu saadaval sinise, musta või violetsena (artikli fotol on viimane).
Ahjaa, sellel mobiilil on tagasi ka vana hea FM-raadio, mis mängib kanaleid maha ilma internetiühenduseta – kõrvaklapid (antenniks) külge ja head kuulamist!
