Küüditajatel jäi plaan täitmata

Märtsiküüditamise aastapäeval muutis Eesti Mälu Instituut veebis kättesaadavaks valiku 1949. aasta märtsiküüditamise operatsiooni „Priboi“ Eestit puudutavatest dokumentidest. Vaata neid SIIT.

72 aastat tagasi alustasid NSV Liidu jõustruktuurid operatsiooni „Priboi" ehk „Murdlaine" läbiviimist, et küüditada Eesti, Läti ja Leedu elanikke, keda kahtlustati toetuses rahvuslikule vastupanuliikumisele. Ligi 100 tuhat Balti riikide nõukogudevastast kodanikku viidi sunniviisiliselt oma kodudest Siberisse.

Peale Teist maailmasõda algas Baltimaade elanike järjekordne küüditamiste laine. Näiteks operatsiooni „Kevad" raames viidi 22. - 23. mail 1948 Leedu territooriumilt sunniviisiliselt välja 39 766 inimest - leedu partisanide pereliikmeid, jõukaid talupoegi (kulakuid) ja neid, keda kahtlustati ebalojaalsuses uuele võimule.

Jõustruktuuride tegevus lahendas Balti riikide NSV Liitu sulandamise probleemi vaid osaliselt. Eestis, Lätis ja Leedus leidus endiselt piisavalt „vaenulikke elemente". Lisaks rahvuslikult meelestatud Baltimaade elanikele, kes ei varjanud oma veendumusi ja kellest paljud haarasid Stalini terrorirežiimi vastu kätte ka relva, leidus siinmail piisavalt ka nõukogude võimu suhtes kriitiliselt meelestatud inimesi ja neid, kes metsavendi toetasid. NSV Liidu diktaatori ja kompartei juhi Jossif Stalini arvates hõlbustanuks Läänemere idakalda puhastamine vana kodanliku korra pooldajatest kollektiviseerimist, mis leidis regioonis aset tema meelest liiga aeglaselt ja oli olemasolevates tingimustes keeruline.

29. jaanuaril 1949 kirjutas „rahvaste juht" Stalin alla Ministrite Nõukogu salajasele resolutsioonile nr 390-138ss

„Kulakute ja nende perekondade, illegaalselt elavate, relvastatud kokkupõrgete ajal tapetud ning süüdimõistetud bandiitide ja natsionalistide perekondade, vastupanutegevust jätkavate legaliseeritud bandiitide ning nende perekondade, samuti represseeritud bandiitide abistajate perekondade Leedu, Läti ning Eesti territooriumilt väljasaatmise kohta." Tuhanded pered saadeti Siberisse ja arktilistesse piirkondadesse. Sama dokumendi kohaselt oli igal küüditamisele kuuluval perekonnal õigus külmale maale kaasa võtta kuni poolteist tonni isiklikke asju ja toitu. Kõik muu konfiskeeriti nõukogude võimu poolt.

Erinevalt 1941. aasta juuniküüditatutest varustati Balti riikide elanike inimeste küüditamiseks mõeldud vagunid Stalini korraldusel enam-vähem talutavate transporditingimustega. Raudteeešelone saatsid meedikud ravimitega, kaasa anti ka toitu. Siberis pidid küüditatud end kiiresti sisse seadma ja töö leidma.

Plaani visandajate otsusel eraldati selle elluviimiseks kolm päeva. Tallinnas, Riias ja Vilniuses algas küüditamine sünkroonselt kell 4 hommikul. Maapiirkondades - kaks tundi hiljem. Selleks otstarbeks koondati maal lisaks siseministeeriumi veoautodele ka masina-traktorijaamade, sovhooside ja teiste organisatsioonide veoautod valdade täitevkomiteede juurde ettekäändel, et autoinspektsioonil on vaja neid kiiresti kontrollida. Autopargi põhilise osa moodustasid ameeriklaste Studebaker'id, mida nad oma nõukogude liitlastele maailmasõja ajal olid lahkesti jaganud.

Küüditatute raudteejaamadesse kogu kogumine, välja arvatud Tallinn, kulges mujal Eestis aeglaselt ja operatsioon, mis oli algselt plaanis olnud Eestis läbi viia 25. märtsi jooksul, venis maakondades 28. märtsi ja 29. märtsi hilisööni. Esimesed ešelonide sõitsid välja 26. märtsi pärastlõunal Tapalt, Jõhvist ning Haapsalust ja viimane ešelon väljus 29. märtsil kell 21.10 Võrust. 19 ešeloni Eestist saadeti välja vastavalt MGB operatiivjuhtkonna juhistele, kuid eelkõige esimesed ešelonid olid olnud väiksemad kui küüditamise plaani koostajad olid arvestanud ning küüditajate meelehärmiks jäi „plaan täitmata". Oli ka juhtumeid kui küüditatutel õnnestus põgeneda, näiteks on teada, et Keilas sai pakku kaks inimest, kes küll hiljem julgeoleku poolt samuti kätte saadi. Siiski lugesid nende Moskva ülemused operatsiooni õnnestunuks.

Operatsiooni „Murdlaine" läbiviimiseks Eestis oli kaasatud nõukogude julgeoleku 2198 operatiivtöötajat, 5953 sõjaväelast ja 8438 kohalikku parteiaktivisti. Nagu nähtub hilisemast aruandest, küüditati märtsis 1949 20 325 inimest 22 326 esialgsetes nimekirjades olnutest (umbes 7540 perekonda). Need, kellel õnnestus põgeneda ja seeläbi küüditamist vältida, püüti julgeoleku poolt kinni järgnevatel kuudel. Leedust saadeti samal ajal välja ligi 32 tuhat inimest, Lätist veidi enam kui 42 tuhat inimest.

Väljavõtte ettekandest 31. märtsil 1949:

Leidsid aset kaks vahejuhtumit väljasaatmisel põgenenud kahe naisega.

Käesoleva aasta 25. märtsil hüppas hoolimata varitsusest (mis koosnes 1 võitlejast ja kahest aktivistist) Paldiski maantee 41 maja korter 1 aknast välja hetkel, kui võitleja oli läinud tulijatele ust avama ja aktivistid olid tegevuses nimestiku34 koostamisega, ja põgenes süüdimõistetud natsionalisti tütar LUTS, Inna Alfredi tütar, sündinud 1928. a, kõik selle perekonna ülejäänud liikmed otsiti üles ja toodi ära (operatiivgrupi vanem – Karjala-Soome NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi opera tiivtöötaja leitnant LÕSSOV).

25. märtsil põgenes asjade laadimisel korterist autole aktivisti PALEVERE, V. A., tähelepanematust ära kasutades korteri tagauksest süüdimõistetud natsionalisti õde FREI, Maie, sündinud 1935. aastal, objekti ema ja teine õde võeti aga kinni ja laaditi ešelonile (operatiivgrupi vanem – sõjaväeosa 70085 riikliku julgeoleku ministeeriumi vastuluureosakonna vanemoperatiivvolinik VESSELOV).