Huvitavaid ameteid: sihitaja õhuväes on võrreldav lennujuhiga tavalennunduses
(16)
Märkimisväärne on see, et kui USA õhujõududes teenib kokku üle 1400 sihitaja, siis Eesti õhuväes on neid vaid alla kümne. Ometigi on neil nii mõndagi oma kogemustest ja teadmistest edasi anda meie suurimale liitlasele, kirjutab õhuväe teavitusspetsialist Sigrid Paula Pukk ajakirjas Sõdur nr 1/2021.
Sihitajat saab võrrelda lennujuhiga: mõlema ülesandeks on suhelda õhus olevate lennukite pilootidega, et olla nende silmad maa peal ja tagada nende turvalisus õhuruumis. Suur erinevus kahe ameti vahel on nende lõppeesmärk.
Lennujuht peab suutma hoida lennukid üksteisest eemal ning vältima nendevahelisi kokkupõrkeid. Sihitaja töö on justkui vastupidine: tema ülesanne on juhtida hävituslennuk lennuvahendini, et tsiviillennuki puhul teda näiteks abistada. Vastase lennuvahendi puhul see tuvastada, õhuruumist välja suruda, jälitada ja isegi kasutada selleks vajaduse korral jõudu.
„Õhuturbe ehk inglise keeles air policing'i olemus meenutab liikluspolitsei tööd,“ selgitab õhuoperatsioonide juhtimiskeskuse ülem kapten Madis Toomla. „Kui keegi rikub reegleid Eesti õhuruumis või selle lähistel, siis sellele reageeritakse ning minnakse rikkujat tuvastama ja tehakse vajalikud protseduurid.“
Sihitaja peamine töövahend on radaripilt, mida jälgitakse ööpäev läbi õhuoperatsioonide juhtimiskeskusest (ingl CRC; Control and Reporting Centre).
Kui tekib kahtlus, et lennuvahendil on tekkinud õhus probleemid või ekraanile ilmub tundmatu objekt, mille kohta puudub teadmine, kust ja mis põhjusel ta õhupiirile lähenes, siis tuleb juhtimiskeskusesse korraldus hävitaja õhku tõsta. Kui lennuki rattad maast lahti saavad, siis tulevad mängu sihitajad, kes juhatavad lennukid objekti tuvastama.
„Tsiviillennujuhid näevad ainult neid lennukeid, mis tahavad, et neid nähakse ja selleks peab lennukil olema sisse lülitatud transponder. Meie aga näeme radarilt kõike, mis õhuruumis tegelikkuses toimub.
Tihtipeale lendavad meie lähistel aga idanaabri lennukid, millel on transponder välja lülitatud ning keda tsiviillennujuhtimisteenistus ei näe. Lennujuht vaatab, et õhuruum on tühi ja annab lennukitele loa lendamiseks, aga kujutage ette, kui ohtlikuks võib selline olukord tõsielus muutuda," selgitab vanemsihitaja nooremleitnant Rein Kikerpill.
Õhuturve, millega Eesti õhuväe sihitajad iga päev tegelevad, on üksnes väike osa sihitaja tööst. Lahingusihitamisel ehk olukorras, kus õhus on korraga mitukümmend hävitajat, on sihitaja ülesanne anda maapealsete sensorite ja oma hääle abil piloodile vastase olukorra kohta kirjeldus, sest üldjuhul ei võimalda hävitajate sensorid pilootidel ise kõiki sihtmärke näha.
„Sellist tegevust nimetatakse picture building’uks, mis tähendab, et sihitaja ei oota piloodilt vastust, vaid võib kirjeldada kasvõi 30 lennuki tegevust, vuristades seda pidevalt eetris ette,“ räägib Toomla. „Mida rohkem lennukeid õhuruumis on, seda enam lasub lennuohutuse vastutus pilootidel, kes peavad sihitaja kirjelduse järgi tegema ise protseduurilise hajutuse.“
