Norrapoisid – Eesti vabatahtlikud Norras Narviki lahingutes aastal 1940
(23)
Üks erand oli kaugel põhjas asuv Narvik, mida kaitsma saabusid appi mitme välisriigi sõdurid. Nende hulgas oli ka käputäis eestlasi, kirjutab ajaloolane Peep Pillak ajakirjas Kaitse kodu!
Talvesõja puhkedes 30. novembril 1939 elati üle maailma kaasa soomlastele, kes asusid visalt võitlema neid ülekaalukate jõududega rünnanud Nõukogude Liiduga.
Soomele tõttasid appi vabatahtlikud eri riikidest. Paljudel puudus aga sõjaline ettevalmistus ja nende väljaõppeks moodustati 8. jaanuaril 1940 Lapuas paarikümne rahvuse esindajatest koosnev Sisu väeüksus (osasto Sisu), mille ülemaks määrati mitut keelt valdav kapten Bertil Nordlund.
Eesti vabatahtlikud Talvesõja ajal Soomes
Eesti Vabariik kuulutas end Soome – Nõukogude Liidu sõjas erapooletuks ja Eesti Vabariigi kodanikud ei tohtinud sõjas osaleda. Siiski leidus neid, kes otsustasid suguvendadele appi tõtata.
Üle jäätunud Soome lahe mindi jalgsi, suuskadel või Soome kelguga. Minna tuli salaja ja elugi oli ohus, sest lahejääl oli lahvandusi, patrullisid Nõukogude lennukid ja mootorsaanid.
Talvesõja ajal võis Soome sõjaväes olla sadakond eestlast. Enamik neist osales väljaõppes Lapuas, kuid osa võitles ka rindel.
Johannes Valtonen (s 28.08.1916 Ingerimaal Kullakülas) oli rahvuselt ingerlane, kuid Eesti Vabariigi kodanik. Ta võitles koos teiste Eesti ingerlastega sissipataljonis nr 5, langes 19. veebruaril 1940 Kesselis ja on maetud Malmi kangelaskalmistule Helsingis. Teadaolevalt on ta esimene II maailmasõjas langenud Eesti Vabariigi kodanik.
Lapuas Sisu väeüksuses oli Talvesõja ajal väljaõppel 57 Eesti vabatahtlikku, kes olid sinna jõudnud erineval ajal, viimased veel pärast sõjategevuse lõppugi. 105 päeva kestnud Talvesõda lõppes 13. märtsil ja Lapuas viibinud eestlased rindele ei jõudnudki.
Eesti vabatahtlikud teel võitlusesse Norras
9. aprillil 1940 tungisid Natsi-Saksamaa väed Taani ja Norrasse. Saksa sõjatööstusele oli elulise tähtsusega hoida oma kontrolli all Põhja-Norras asuv jäävaba sadam Narvik, mille kaudu saadi Põhja-Rootsi kaevandustest rauamaaki.
Rünnak oli ootamatu, Taani okupeeriti ja ka Norra suuremad linnad langesid juba 9. aprillil. Kui Lõuna-Norra läks sakslaste kontrolli alla, jätkus sõjategevus Põhja-Norras, kuhu saabusid appi Briti, Prantsuse ja Poola väed. 24. aprillil alustati Põhja-Norras vastupealetungi.
Kaksteist1 Sisu väeüksuses teeninud Eesti vabatahtlikku otsustasid norralastele appi minna: Eduard Kalda, Leonhard Kenk, Helmut Valentin Kohal, Arseni Kristal, Gustav Adolf Lepik, Artur Mäehans, Helmut Pedanik, Artur Rägastik, Arnold Soinla, Elmar Gustav Suits, Meinhard Adolf Valdson ja Artur Veebel.
Neil oli eluaastaid kaheksateistkümnest kahekümne kuueni, enamik oli läbinud ajateenistuse Eesti kaitseväes. Üks meestest – Gustav Adolf Lepik – oli Haljala Kaitseliidu ratsarühma ülem. Tema pidas ka päevikut ja kuigi sissekanded on väga napisõnalised, on see üks olulisemaid vähestest algallikatest Eesti vabatahtlike Norra sõjaretke kohta.
Eesti vabatahtlikud lahkusid Lapualt 25. aprillil, Ouluni sõideti rongiga. 26. aprillil jõuti Muoniosse, kus nähti eestlaste jaoks eksootilisi põhjapõtru ja tundrat. 27. aprillil käidi ära Rootsi pinnal ning 28. aprillil jõuti Karesuvantosse.
Sealt sõideti edasi 30 kilomeetrit suuskadel ja põhjapõtradega ning ööseks jõuti ühe laplase tallu. Soome-Norra piir ületati põhjapõtradega 1. mail ja jõuti Norra laplase tallu. Järgmisel päeval sõideti Kaotokeino ja sealt 12 põhjapõdraga Alta poole, ööbiti tundras ja peeti jahti.
Altasse jõuti 4. mail, seal veedeti kolm kaunist päeva: eestlaste auks korraldati kohvilaud ja märkilaskmine, tehti tutvust tütarlastega. Altast sõideti 8. mail laevaga Hammerfesti, sinna jõuti järgmisel päeval ja peatuti hotellis Grand.
10. mail saabuti Tromsøsse ja 12. mail jõuti sõjaväelaagrisse. Lapuast teekonda alustanud eestlased olid läbinud ligikaudu 1700 kilomeetrit.
Alta pataljonis
13. mail määrati Eesti vabatahtlikud Alta pataljoni 1. kompanii koosseisu ja neile anti välja varustus. 14. mail sõideti autodega Gratangeni suunas, ööbiti laudalakas ja elati üle esimene sakslaste pommitamine.
15.–17. mail veedeti kolm toredat päeva Gratangenis, kus nähti taas kauneid tütarlapsi ja joodi Prantsuse võõrleegionäridelt saadud rummi. 17. mail, Norra rahvuspühal toimus kirikus Norra kuningale vande andmine. Rinde piirkonda jõuti 18. aprillil, ööbiti telkides järve kaldal.
19. mail võttis liitlaste väejuhatus vastu otsuse alustada rünnakut. Selles osalesid ka Alta pataljoni kolm kompaniid ja nende kõrval asunud prantslased. I kompanii, kuhu eestlased kuulusid, pidi ületama jõe ja vallutama Lillebalaki mäe, seal kaevuma ja toetama edasist rünnakut sakslaste positsioonidele.
Rünnak Lillebalakile ja Arnold Soinla surm
Rünnak algas enne keskööd vastu 20. maid tihedas udus, kuid vastase tugev vastupanu peatas selle. Varahommikul puhkes taas lahing, mis kestis keskpäevani. Sakslased taganesid ja Lillebalak hõivati, kuid nüüd jäädi ootamatult prantslaste kahuritule alla.
Alta pataljoni juhtinud ülemleitnant Arne Dagfin Dahl kirjeldab olukorda: "Paremal kostus terav prahvatus, siis veel üks ja veel ja veel … Õhk täitus ebameeldivustundest. Järgmisel hetkel tundus, et kogu mägi väriseb, ümberringi paiskus kive ja mulda, tohutud värvilised välgud plahvatasid ning kadusid samas. Kõrgendiku pihta andsid tuld suurtükid.
Väsinud inimesed viskusid lähimasse õõnsusesse pikali ning tõmbusid kägarasse. Kuid sellest armetust kaitsest polnud mingit abi. Viletsus ründas ülevalt. Lämbuv oie, näoli kukkuv mees, üks neist eesti vabatahtlikest, kes päeva eest saabunud olid. Tema esimene ja viimane päev Norra sõjaretkel."
See eesti vabatahtlik oli Arnold Soinla, kes sai peast raskesti haavata. Ta toodi mägedes asuvalt lahinguväljalt ära alles järgmisel päeval, 21. mail üheksa vaenlase lennuki tule all. Teel hospidali Arnold Soinla suri ja ta maeti 28. mail Lenviki kalmistule Evenesis. Teadaolevalt on Arnold Soinla esimene eestlane, kes langes II maailmasõjas.
Eduka sõjategevuse ootamatu lõpp
Sakslased taganesid 21. mai õhtul oma positsioonidelt ning järgmisel hommikul hõivasid Norra väed ilma lahinguta Lillebalaki ja ümbritsevad kõrgustikud.
Sakslasi suruti edukalt Rootsi piiri poole. 28. mail oli Eesti vabatahtlikel puhkepäev ja supeldi mägiojas. Samal päeval võtsid liitlased Narviki linna sakslastelt tagasi. Järgmistel päevadel käisid eestlased luurel.
1. juunil puhkes lahingutegevus, mille käigus hävitati sakslaste kuulipildujapesa ja hulga sakslasi sai surma. 4. ja 5. juunil toimus jälle kontakt sakslastega. 6. juunil lahkusid seitse eestlast ja kolm soomlast Alta pataljonist plaaniga astuda Norra armee vabatahtlike üksusesse.
Kuigi sakslaste vastupanu oli Põhja-Norras kokkuvarisemise äärel, võtsid liitlased mai lõpus vastu otsuse oma väed siit välja viia, sest Prantsusmaal oli liitlaste olukord katastroofiline.
7. juunil siirdus Norra kuningas ja valitsus Suurbritanniasse eksiili ja 8. juunil lahkusid viimased liitlaste väed Norrast. Eestlased otsustasid tagasi Soome minna, kuhu nad jõudsid 10. juunil, samal päeval Norra väed kapituleerusid. Siilastuvas anti relvad ära ja käidi saunas.
Nii lõppes Eesti vabatahtlike jaoks sõjaretk Norrasse, kuid kaugeltki veel mitte sõda.
Norrapoiste saatus
Üks Eesti vabatahtlikest – Arnold Soinla – oli Norras surma saanud, Eduard Kalda sai raskemalt ja Artur Mäehans kergemalt haavata, kuid mõlemad paranesid. Mis sai aga norrapoistest edasi?
Eduard Kalda jäi teadmata kadunuks, kui üritas suuskadel Norrasse tagasi pöörduda tütarlapse juurde, kellesse oli armunud.
Üheksa meest astus 1941. aastal taas Soome sõjaväkke: Leonhard Kenk, Helmut Valentin Kohal, Arseni Kristal, Artur Mäehans, Helmut Pedanik, Elmar Gustav Suits, Gustav Adolf Lepik, Artur Rägastik ja Artur Veebel, neist kolm viimast said lahingutes surma.
Helmut Pedanik ja Elmar Gustav Suits langesid venelaste kätte vangi, esimene hukati ja teine suri vangilaagris.
Meinhard Adolf Valdson astus Saksa sõjaväkke ja langes 1943 Idarindel. Arseni Kristal oli 1947–1955 Nõukogude võimude poolt vangistatud, kuid pärast vabastamist elas Eestis. Leonhard Kenk, Helmut Valentin Kohal ja Artur Mäehans pääsesid punasest haardest ja elasid pagulastena Läänes.
Norrapoiste tähendus
Narviki all toimunud lahingutes said seni II maailmasõjas võidukad olnud Saksa väed esimese tõsise vastulöögi. Sellesse panustasid põhiliselt Norrat toetanud Briti, Prantsuse ja Poola väed, kuid ka Eesti vabatahtlikud, kellest üks – Arnold Soinla – jättis oma elu Norra vabaduse ja Eesti au eest.
Siinkohal on märkimisväärne, et 1940. aastal Norra sõjaväkke vabatahtlikult astunud välismaalastest olid eestlased oma arvult kahekümne kahe belglase järel teisel kohal.
Tosina Eesti vabatahtliku osalemine Narviki lahingutes võib küll olla väike episood maailma sõjaajaloos, kuid on olulise tähendusega Eesti ja Norra suhete ajaloos. Ja seda on eriti sobilik meenutada käesoleval aastal, mil 4. veebruaril tähistasume Norra Kuningriigi poolt Eesti Vabariigi de jure tunnustamise sajandat aastapäeva.
