Tallinlanna Vilma-Irene Põikliku jutustused 1944. aasta märtsipommitamisest tõid selle öö õudused elavana ta lapselapse Priit Põikliku silme ette, avades justkui ajatunneli ammusesse aega, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.
"See võis juhtuda 1980. aastate keskpaigas. Olime koos vanaemaga Tõnismäel, võib-olla tulime polikliinikust, äkki koguni Kosmose kinost.
Olin siis varateismeline, aastat 12 või 13 vana. Igatahes mäletan, et möödusime Tõnismäel tollasest Seppo kliinikust (hiljem sai sellest justiitsministeerium ja praeguseks üks haridusministeeriumi hooneid), kui vanaema jäi seisma ja ütles: „Näe, siin ongi see uks, kustkaudu ma esimese õhuhäire ajal keldrivarjendisse jooksin!“
Siis kuulsingi oma vanaema Vilma-Irene Põikliku jutustust, kuidas ta oli 1944. aasta 9. märtsi pärastlõunal läinud Tallinnas Pärnu maantee trammidepoo lähedal asunud õmbleja juurde.
„Jah, ka sõja ajal käidi õmblusateljees, sest ega sõja pärast siis moodsaid rõivaid või mugavaid jalanõusid kõrvale saanud jätta,“ ütles vanaema.
Seekord läks siiski teisiti. Õhuhäire algas õhtusel ajal kella 19 paiku ja mu vanaema viibis sel hetkel kesklinna poole sõitvas trammis. Kui langesid juba esimesed pommid, jäi tramm seisma Tõnismäel – seal kandis, kus Õllepruuli ja Suur-Ameerika tänav jooksid Suur-Pärnu maanteele ehk siis umbes selles kohas, kus praegu asub Kosmose kino.
Inimesed tunglesid ummisjalu trammist välja ja jooksid eri suunas. Minu vanaema tormas küllap alateadlikult oma kodu poole ning pööras Tõnismäe tänavale, aga pommid prahvatasid ja edasi minna oli ohtlik. Nii ta siis varjuski sellesse hilisema Seppo kliiniku maja keldrisse. Varjendis polnud aga pääsu murest koju jäänud pooleteiseaastase poja ning abikaasa pärast.
Vanaema ootas ligi kaks tundi, ning kui õhuhäire näis lõppevat, otsustas ta saagu mis saab varjendist väljuda. Mõned varjendis viibinud mehed küll hoiatasid: „See rünnak ei jää täna õhtul viimaseks, mõistlik on mitte minna linnatänavatele pommirahe alla ekslema.“ Mu vanaema ei kuulanud neid, vaid hakkas jooksma kodu poole.
„Linn oli kummaliselt valge,“ mäletas vanaema. Küllap andsid valgust nii põlema süttinud hooned kui ka „jõulupuud“ ehk valgustusrakettide kobarad muidu pimeda Tallinna märtsitaevas.
Tõnismäe tänavalt jooksis ta kõigepealt Kaarli kiriku poole ja siis mööda Kaarli puiesteed alla Vabaduse väljakule. „Huvitav, et ma ei tundnud mingit hirmu, aga jooksin ikkagi kogu tee, sest kõndimine oleks tundunud paigalseismisena,“ meenutas ta.
Edasi jooksis vanaema Estonia poole, minnes läbi oma kunagise koolimaja, Tallinna II Tütarlaste Gümnaasiumi (praegu Inglise kolledž) ja Eesti Panga vahelt.
„Just siis lahvatas Estonia leekidesse, tuli lõikas teatrimajast välja ühest aknast teise järel,“ kirjeldas vanaema rahvusteatri hävingut, mida ta oma silmadega pealt nägi.
Vanaema jutu järgi tekkis tulemöllu tõttu tänaval tohutu tõmbetuul, mis takistas jooksmist. Tal oli tunne, mida me kõike oleme mõnikord õudusunenäos kogenud: tahad joosta, aga jalad on nagu sangpommid maa küljes kinni. Vanaema jaoks oli kogu see õudus ilmsi.
Priit Põikliku meenutust sellest, kuidas tema vanaema öö pommide all möödus, loe märtsi Imelisest Ajaloost
