2020. aasta oli (koos 2016. aastaga) kõige kuumem, mida üldse mõõdetud. Mis on seda tähelepanuväärsem, et aasta teises pooles hakkasid Vaikses ookeanis ilmnema jahedamad tingimused (seda nähtust nimetatakse La Niñaks), kirjutab The Conversation.
2020. aastal oli keskmine temperatuur maapinnal 1,25 °C kõrgem globaalsete temperatuuride keskmisest aastatel 1850–1900. See viitab kliima lakkamatu soojenemise protsessile, millest suurt osa põhjustavad inimtegevuse tekitatud kasvuhoonegaasid.
Keskmise ülemaailmse temperatuuritõusu kahandamine 1,5 °C-le võiks aidata ennetada osa kliimamuutuse kõige kahjulikumatest mõjudest. Kuid temperatuuritõus ei tähenda kõigi jaoks sama suurt soojenemist.
Varasemad kliimamudelite uuringud on näidanud, et Arktika, Brasiilia keskosa, Vahemere piirkond ja USA mandriosa võivad soojeneda ülemaailmsest keskmisest märksa enam.
Tüüpilised kliimasoojenemise prognoosid erinevad oluliselt tingimustest, mis võivad valitseda linnatänavatel, tööruumides, avalikes ruumides ja inimeste kodudes.
Prognoosid hõlmavad mudeleid, milles rakendatakse ilmajaamadest kogutud keskmistatud temperatuure. Ent ilmajaamad paiknevad kaugel tehislikest soojusallikatest; enamasti ümbritsevad neid haljasalad või looduskeskkond.
Asfaltpinnad ja tiheda asustusega linnakeskused on reeglina mitu kraadi soojemad ja nende ümber toimuvad hoopis teistsugused protsessid kui maapiirkondades paiknevate ilmajaamade ümber.
Prognoosid võivad olla ka muudel viisidel lihtsustatud, pisendades näiteks kuu keskmiste temperatuuride kalkuleerimisel üksikute päevade temperatuurimaksimume ja -miinimume.
Meie, inimesed, veedame suure osa ajast siseruumides, mistõttu kliimamuutuse teisendamine inimkogemuseks eeldab kodudes ja töökohtadel valitsevate tingimuste matkimist.
Selle „tajutud“ temperatuuri tabamiseks tuleb arvesse võtta täiendavaid tegureid nagu õhuniiskus, ventilatsioon, kuumadelt pindadelt kiirguv soojus, inimeste ainevahetuse tempo ja rõivastus.
30% suhtelise õhuniiskuse juures võib 38-kraadine õhusoojus olla ohtlik, 80% õhuniiskuse korral aga surmav, kuna kõrge õhuniiskus vähendab meie loodusliku jahutussüsteemi — higistamise — tõhusust. Ilma kohanemismeetmeteta võivad kõrged tubased temperatuurid kombinatsioonis kõrge niiskusega kujuneda miljonite inimeste jaoks talumatuks või isegi surmavaks.
Teadusajakirjas Environmental Research Letters ilmunud uurimus näitas, et isoleeritud lagi metallkatuse all suudab siseruumide tipp-temperatuure praeguste tasemete juures hoida ka juhul, kui õues tõuseb temperatuur neli kraadi.
Paraku kergitaks selline modifikatsioon öiseid temperatuure, kuna päevasel ajal kuhjuv kuumus ei jahtu öisel ajal piisavalt maha. Siseruumide temperatuuride vähendamine päevasel ajal tõstab öist temperatuuri ja vastupidi, mistõttu kohandusmeetmed tuleb hoolega kavandada iga kodu jaoks eraldi.
Kui midagi ette ei võeta, kasvab talumatult kuumade kodude hulk. Aastaks 2050 elab 68% inimkonnast tõenäoliselt linnades ning troopiliste maade elanikel on kõige suurem tõenäosus puutuda kokku äärmuslikult niiske kuumusega. Neist kliimamuutuse rindejoontest, eriti tänavatest ja siseruumidest madala sissetulekuga kogukondade elualadel teame me ikka veel üllatavalt vähe.
