Tapeti 60 mustanahalist ja sajad põgenesid metsa, kui valged panid toime USA ajaloo seni ainsa vägivaldse võimuhaaramise, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.

Ühel 1898. aasta märtsikuu kevadpäeval kohtusid kaks mõjukat meest Ameerika Ühendriikide Põhja-Carolina lõunaosariigi New Berni linna luksuslikus Chatawka hotellis.

Josephus Daniels oli ajalehe The News & Observeri toimetaja ja publitsist. See leht oli osariigi loetuim ja ka demokraatide tähtsaim häälekandja, mis nuttis taga orjapidamist ja unistas minimaalsest keskvõimust.

Furnifold Simmons oli demokraatide esimees Põhja-­Carolinas. Ta oli viimaseil aastail vastikusega märganud, et valge mehe võimupositsiooni oli hakanud ähvardama kasvav mustanahaliste keskklass, keda toetas vabariiklaste ja populistide parteide poliitiline koalitsioon, keda nimetati fusionistideks ja kes said 1894. aasta vahevalimistel üllatava võidu.

Sestsaadik olid mustanahalised omandanud üha rohkem õigusi ja konkureerisid isegi osariigi tähtsatele poliitilistele ametikohtadele.

Kusagil ei olnud mustanahaliste tärkav mõju nähtavam kui osariigi suurimas linnas Wilmingtonis. 1898. aastal olid Wilmingtoni 20 000 elanikust pisut rohkem kui pooled endised orjad.

Mustanahaline rahvastik omas linna paljusid poode ja söögikohti ning andis välja isegi omaenda ajalehte The Daily Record. Linna kohal olid puhuma hakanud muutuste tuuled ning seetõttu tunduski Danielsile ja Simmonsile, et nad nad peavad tegutsema. Sihiks võeti eelseisvad 8. novembri valimised.

"Neeger peab oma kohta teadma," lausus Furnifold Simmons Josephus Danielsile sel salakohtumisel. Daniels nõustus, oli ta ju ühes ässitavas juhtkirjas kirjutanud, et must enamus on Wilmingtonis rajanud "hirmurežiimi".

Midagi tuli selle arengu peatamiseks teha ja kaks meest visandasid poliitilise strateegia, kuidas tuua demokraadid võimule tagasi. Selleks oli kavas sütitada rassiviha osariigi valgetes ja keskenduda oma poliitilises kampaanias lubadusele taastada valgete ülemvõim.

Kui kaks meest hotellist lahkusid, võtsid nad ühendust osariigi üheksa kõige mõjukama demokraadiga ja veensid neid ühinema partei uue poliitilise strateegiaga. See ühendus sai hiljem tuntuks kui Secret Nine (ee Salajane Üheksa).

Strateegia eesmärk ei olnud ainult poliitilise võimu saavutamine Põhja-Carolina vahevalimistel. Demokraadid kavandasid täielikku võimupööret Wilmingtonis, et kõrvaldada võimult demokraatlikult valitud linnavalitsus ja panna poliitiliste liidritena asemele oma inimesed.

Mõni päev hiljem saatsid demokraadid oma uue parteiprogrammi tuhandetele Põhja-Carolina valgetele valijatele.

„On üks asi, mida demokraatlik partei kunagi ei tee – see ei lase neegritel valge mehe üle valitseda,“ lugesid elevil valijad sellest dokumendist.

Mis edasi juhtus, sellest loe veebruarikuu Imelisest Ajaloost.