Konstantin Päts propageeris väljarändamist Ameerikasse
(74)
Ameerika kompaniid õhutasid rootslasi, taanlasi, soomlasi ja teisi ümberasumisele spetsiaalsete agentide abil, kes tegid neis maades väljarännupropagandat, saades selle eest tasu rahas või nt tasuta laevapiletite näol, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.
Ühe sellise reisi tegi ka tulevane Eesti president Konstantin Päts. Pärast 1905. aasta revolutsiooni oli välikohtu poolt surma mõistetud Päts sunnitud Eestist ja Venemaalt põgenema.
Algul suundus Päts Šveitsi, kuid kolis seejärel Soome, kus osales piirilähedase Peterburi suure eesti kogukonna poliitikaelu korraldamises.
"Soomes maapaos olles tegi Päts 1906. aasta juulis-augustis koos kuue eestlasega laevareisi Ameerikasse," kirjutab Toomas Karjahärm raamatus "Vabameelne opositsionäär Konstantin Päts".
"Reis sai teoks tänu Ameerika Kolonisatsioonikompaniile (American Colonisation Company, omaaegse eestikeelse nimega Amerika Asumise Selts), mille esindaja Helsingis, Saksa kodanik kapten Franz Keyl värbas väljarändajaid Soomest, Skandinaaviast ja Baltimaadest."
See kompanii avaldas ka Eesti lehtedes väljarändamisreklaame, mis pakkusid Ameerikas maad hinnaga 7-8 dollarit aakri ehk umbes 13–15 rubla tiinu eest.
Pole teada, millistel tingimustel Konstantin Päts reisi vastu võttis, kuid ta avaldas Eesti ajakirjanduses soodsaid kirjeldusi Ameerika elus, mis langes kindlasti kokku reisikorraldaja soovidega.
Nii näiteks ilmus Virulases 1906. aasta 19. augustil Pätsi anonüümne kirjutis "Eesti asundus Ameerikas", mille tonaalsus oli väljarändamist soosiv. Järgmisel päeval avaldas sama teksti "Sõnumed".
Ameerika olude kirjeldamise järel tõstatas Päts artiklis küsimuse, kas eestlastel maksab sinna välja rännata.
Ta vastas sellele nii: "Nagu näha, ei ole viimaste sündmuste tagajärjel palju lootust, et meie kodumaa põllupidamise olu rahulikul viisil paraneksivad. Võimata on aga ühel rahvaosal nii edasi elutseda, kui senini, kus kõik sulle mõisniku armust antakse: kas vitsu või püssikuul.
Ma ei ole kusagil nii viletsaid elumajasid näinud kui Eestimaa moonakatel ja talurentnikkudel. Indialase väljanägemine ja uhke käik tuletab vürsti meie mõisaorja kõrval meelde. Kes nii edasi orjata tahab ja kellel julgust ei ole "koduta kodumaalt" lahkuda, sellele ei maksa väljarändamisest muidugi rääkida.
Kes aga mitte ennast ja enese järeltulijaid igaveste mõisaorjadeks ei taha jätta, kes vabadust armastab, kes inimlikust elust unistab, kel jõudu ja tahtmist on omale paremat tulevikku rajada, need võivad julgeste kodumaa jumalaga jätta. Siin ei ole mingil tingimisel halvem elada, kui kodumaal.
Ka rahvuslikku elu võib suurem asundus Ameerikas vabalt edasi elada, seda näitavad Soome asundused ja veel suuremal viisil Amerikas elavad sakslases ja tschehid. /-/ Iseäranis need mehed, keda keda kodumaal tööpuudus ähvardab, võiksivad omale uuest ilmast tööd otsida.
Amerika ei ole sellele, kellel kõik silmapiirid oma õues mitte kokku ei jookse, mitte väga kaugel. Ka Amerikast tuldakse veel kodumaale tagasi, kuid palju targemalt ja sagedasti ka palju jõukamalt."
Pätsi kirjutis põhjustas Eestis rohkelt pahameelt, seda nii rahvuslaste kui vasakpoolsete killas, kes pidasid Keyli-laadsete agentide ja tema käsilaste tegevust pettuseks ja eestlaste huvidele kahjulikuks.
Pätsi rännusoovitust pilkas isegi tema endine kolleeg "Teataja" toimetusest Eduard Vilde. Jaan Tõnisson ja Villem Reiman leidsid, et massilise väljarändamisega kahaneb eestlaste "kulturaline jõud ja sisemine tublidus".
Postimees süüdistas Ameerikasse ümberasumise õhutajaid maa ja rahva reetmises, kosmopolitismis ja rahvusvahelise sotsiaaldemokraatia teenimises.
Nagu märgib Karjahärm, ei ole Päts ega tema biograafid Ameerika-episoodist hiljem peaaegu midagi rääkinud, nagu ei oleks seda seika tema eluloos olemaski.
