Kõikide sõdade ajal, varasematel aegadel ka pääsemaks nendega kaasnevate rüüstete eest, on meie rahvas pagenud metsa, sügavamale tihnikusse ja soosaartele. Sageli on see toonud ellujäämise, varanatukese alleshoidmise, hullemast pääsemise. Sellekohaseid mälestusi on palju. Palju on neid ka kirja pandud, ilukirjandusekski vormitud, kirjutab taastatud Kaitseliidu esimene ülem Kalle Eller ajakirjas Kaitse kodu!
Viimased lood ja legendid on seoses metsavendlusega. Neljakümnendad-viiekümnendad. Nimed nagu kapten Koovik, Hirmus Ants ning tõde ja legend korraga – Alfred Käärmann. Kõik nad olid seotud metsaga, mis kaitses ja varjas neid ning kus olid nende punkrid. Metsas peeti ka lahinguid.
Aga nüüd?
Ühelt poolt on alles palju mälestusi, teiselt poolt on levinud ning levitatud arusaama, et mis oli, see oli. Nüüd on uued ajad ja kõik on teisiti. Teistmoodi varustus, relvastus, tehnoloogia. Kindlasti on see tõsi, kuid kas ka õige? Kanda hoobilt maha minevik ja selle kogemused?
Peaks ju olema mõistetav, et linnalahingu väljaõpe ei saa olla samasugune näiteks Tallinna või Narva kaitseliitlastele ja Vändra või Vastseliina allüksustele. Erinevused on reaalselt olemas ja n-ö ühe lauaga üle maa lüüa ei ole arukas.
Riigikaitse tervikuna ja koostöö liitlastega on muidugi üks asi, üks tervik. Kuid Kaitseliit, tema väljaõpe ning kaitseliitlaste teadmiste sihiasetus on mõneti teistsugune. Kaitseliitlaste jaoks on mets kui osa kaitstavast kodukandist esmase tähtsusega.
Samal ajal on metsa kui kaitset ja tuge pakkuva keskkonna seisund kogu aeg halvenenud ja seda juba pikki aastakümneid. Kui kõrvutada metsi, kus olid ja tegutsesid metsavennad, praegustega – kvartalivõrgustiku jätkuv väljaarendamine pluss kuivenduskraavid, sihtide sõidetavaks tegemine kruusa või peakillustikkattega, võimalikult sirged metsateed.
Kõik see pole metsa kaitseomadusi parandanud, pigem ikka vastupidi. Iga kvartalinurga peale soomustehnika nõnda, et kahes suunas sihtide koguulatuses oleks kuulipildujatulega kontrollitav, ja siis ahelik metsa kammima – palju siis väikesearvulisele vastasele lootust jääb?
Raiesmik ei ole eriti sobiv kaitsetegevuseks ja kui lageraie lageraide otsa katab enamiku metsaalast, ei ole see enam mets metsavendluseks. Samuti pole kuigi hea ka paarimeetrine tihe kuusekultuur.
Tänases Eestis saab üha selgemaks, et toimub metsade üleraie ja seda juba pikka aega, ning metsa ülestöötajad ja tegelikud omanikud hoolivad seejuures järjest vähem, et metsal on peale puidutihumeetrite ka muid olulisi väärtusi – sotsiaalseid, maastikulisi või elava looduse väärtusi.
Ühiskonna lõhenemine nende asjade tõttu süveneb ning järjest enam inimesi asub kaitsma metsi ning vastu seisma primitiivsetele majandushuvidele.
On selge, et Kaitseliit riigikaitseorganisatsioonina peab sellest vastasseisust kõrvale jääma. See aga ei tähenda, et kõik tema liikmed peaksid rangelt võttes sama tegema.
Kodanike ja kodukoha patriootidena peavad ilmselt paljud kaitseliitlased kaaluma, kas mitte sõna sekka öelda. Seejuures ei saa unustada praegusi ega ajaloolisi seoseid metsa ning rahva kaitsmise ja selleks valmistumise vahel.
Kui me nüüd mõtleme veidi avaramalt, siis olekski ehk hea, kui see osa Kaitseliidu liikmeist, keda rohkem huvitab ja liigutab kodukandi metsade seisund, võtaksid ette seisukohtade avaldamise, asetades rõhud oluliselt mujale kui keskkonnakaitsjad.
Looduskaitsjad on rahul, kui metsa läbiva tee kõrval on põlismets kasvukohatüübile vastava võimalikult väljakujunenud liigirikkusega – kõik sobivad rohttaimed, haruldased samblad-samblikud, seeneniidistik. Lisaks linnud, loomad, putukad, kogu elustik.
Seejuures on väheoluline, milline on see tee ise, kui see ei ole just nõmmemännikust läbi aetud ja kaetud paekillustikuga, mis aja jooksul muudab oma ümbrust lubjarikkamaks, nii et nõmmetaimed on sunnitud taanduma uute liikide ees.
Kaitseliitlane vaataks sedagi teise pilguga. Sirge sihitee ei ole sissisõja vaatenurgast hea, parem oleks vana, maastiku järgi kujunenud hobusetee. Niisamuti rikub metsamaastikku tihe ja sügav kuivenduskraavide võrk. Viimane on enamasti vastunäidustatud looduskaitsjailegi.
Üleminek püsimetsamajandusele oleks üldiselt hea areng nii loodusrikkuse kui puhkealade seisukohalt, aga ka mõeldes sissisõjale. Seega peaks toetama just seda arengut.
Veel tuleks juhtida tähelepanu sellele, et traditsiooniline Euroopa metsamajandamine püüab luua sihtide abil kvartalivõrku, ideaalis kõik ristkülikukujulised, et ka langid oleksid samasugused. Muidugi on see mõõtmiste ja eraldamiste mõttes otstarbekas, kuid moodne tehnoloogia lubab sellest osaliselt või ka täiesti loobuda.
Võiks minna üle ka täiesti maastikupõhisele metsaliigendamisele, eriti Lõuna-Eesti metsades, kus ei suudetudki ajada sisse täielikku ruudustikku.
Kui me nüüd kujutaksime ette metsamaastikku, kus 90% on püsimets, puude liigiline mitmekesisus ühes puistus vähemalt kolmene, teed on maastikulised ja looklevad ning vooluveed, niipalju kui need ei ole päris looduslikud, arvestavad maastiku tõuse ja langusi, siis Kaitseliitu kuuluvad metsatöölised tunneksid seda peast. See oleks kindlasti palju parem kui see, mis on meie metsas täna ja praegu.
