See ei tulnud üllatusena. Antarktika uurijad jälgisid šelfiliustikku (mandriliustiku ookeanipinnal olevat osa), mille küljest reedel eraldus 1270-ruutkilomeetrise pindalaga ja 150 meetri paksune kamakas, juba ammu. NASA hoiatas selle juhtumise kohta juba aasta eest.
Kolm suurt mõra olid liustikku tekkinud juba eelmise aastakümne jooksul. Selge vihje suure tüki peatse lahtimurdumise kohta sündis mullu novembris, kui tekkis suur mõra, mis hakkas liikuma 35 kilomeetrit kirde pool asunud teise samasuguse poole.
Euroopa kosmoseagentuuri andmetel eraldus Bruntist nii suur tükk viimati 1971. aastal. Suurimate jäämägede hulgas paigutub see pindalalt aga hetkel kaheksandale kohale.
Jäämägede tekkes ei pea alati siiski nägema põhisüüdlasena kliimamuutust. On loomulik, et selfiliustik kasvab soodsate olude korral ajapikku nii suureks, et laguneb omaenda raskuse all. Ka hetkeandmete põhjal ei näe teadlased jäämäe tekke põhjusena kliima soojenemist.
Mis sellest edasi saab? Ilmselt hulbib see ringi, kuni murdub üha pisemateks tükkideks, mis kõik ära sulavad. Jäämäe liikumist ja saatust jälgivad teadlased muidugi edasi.
