Paekivi sai Eesti rahvuskiviks juba aastal 1992, meil on paeliit ja pae traditsioonilist kasutamist propageerivad fanaatikud. Tallinna tehnikaülikooli geoloogia instituudi juhataja ja professor Olle Hints räägib aga intervjuus Fortele, kuidas paekivi üldse Eesti maapõue sai, millised oli kunagised keskkonna- ja kliimatingimused ning millised loomad elasid Eesti alal sel ajal, kui paekihid tekkisid.

Alustakski võibolla peamisest: millal, millest ja kuidas tekkisid Eesti aladele tohutud paekivilademed? On see millegi sade, on see kellegi skelettide kogum?

Lubjakivi on karbonaatkivim, mis koosneb karbonaatsetest mineraalidest, millest peamine on kaltsiit - keemiliselt kaltsiumkarbonaat, aga kindla kristalse struktuuriga. Kui üks kivim koosneb settelisest kaltsiidist, siis võibki tema kohta öelda lubjakivi.

Enamus lubjakive on biogeense tekkega, ehk nad on mingite elusorganismide tegevuse tulemusena moodustunud. Skeletiga suuremad organismid - molluskid, trilobiidid, okasnahksed, käsnad, korallid ja paljud teised - ehitasid endale mineraalse lubiskeleti, mis aja jooksul meres kuhjusid, tsementeerusid ja lõpuks tiheda kivimi moodustasid.

Kui räägime ajaskaalast, siis esimesed karbonaatkivimid on planeedil Maa olemas juba enam kui 2,5 miljardit aastat tagasi. Eesti puhul toimus mereliste lubisetete kuhjumine Ordoviitsiumi ja Siluri ajastul 470 kuni 420 miljoni aasta eest.

Ehk siis 50 miljonit Maa ajaloost oli selline periood, mil Baltika ürgmanner ja Eesti ala asusid sobivas piisavalt soojas kliimavöötmes. Tänu laamtektoonikale on suured litosfääri plokid maakeral liikunud ja nii ei ole ka Eesti ala asunud alati siin, kus me praegu oleme.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega