Tänapäeval, endale väljakutsete esitamise ja „mugavustsoonist lahkumise" ajastul on selline talvine ekstreemharrastus nagu külmas vees talisupluse tegemine muutumas üha populaarsemaks. Erinevalt paljudest populaarsetest tegevustest ei ole talisuplus ainult trend: see on iidne traditsioon, mille juured on antiikajas.

Vanasti pidasid arstid külmas vees suplemist ravivaks ja tervislikuks tegevuseks. Erinevates põhjapoolsetes maades on pikaajalised talisupluse traditsioonid. Näiteks Venemaal käisid talviti end jääaugus karastamas nii Peeter I kui ka Aleksander Puškin ja tänapäeval armastab seda teha Vladimir Putin. Kuid ka meil Eestis on talisupluse traditsioonid pikad ning esimesed teated selle kohta pärinevad 19. sajandi esimesest kümnendist.

Spordibioloog Kristjan Port räägib, et iseenesest mõjub talisuplus kehale treeninguna.

„Esimene reaktsioon on stressireaktsioon. See on meie jaoks vajalik uues olukorras toimetulekuks ja rajaneb närvisüsteemi reaktsioonile ja hormonaalreaktsioonile, kui verre paisatakse teatud tüüpi hormoone. Ümberpaigutatakse ka verevarustus: naha alt võetakse veri ära, et soojuskadu poleks suur ja mobiliseeritakse energeetikat, kuna keha ei tea kas see olukord on vaid korraks või pikemaks ajaks. Muutub ka hingamine- see võib olla kontrollimatu esimese minuti vältel. Stressireaktsiooni mõte on see, et kui keha on ümberhäälestatud, siis ta kohaneb ja harjub. Põhimõtteliselt on kogu treeningprotsess sellele ülesehitatud. Kui seda korrata, siis organism harjub. Kui stressi on vähem kui taastumist, siis me muutume iga korraga väheke paremaks."

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega