Alfred Nobel, surma müügimees: rahupreemiale nime andnud mehe leiutis on tapnud palju inimesi

Alfred Nobel võttis 1867. aastal patendi dünamiidile. Lõhkeaine tegi ta väga rikkaks, aga samas ka kurikuulsaks, sest leiutis tappis tuhandeid inimesi.

Rootslane unistas küll maailma paremaks muutmisest, kuid selle asemel tõi tema leiutis maailmale surma ja hävingut, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.

Aastal 1847 seisis Itaalia keemik Ascanio Sobrero oma laboris Torinos ning kallas paksu kollakat vedelikku ettevaatlikult klaaskolbi.

Ta oli aastaid üritanud valmistada püssirohust kangemat lõhkeainet ja nüüd loksus see tal klaaskolvi põhjas. See oli nitroglütseriin – glütserooli, lämmastikhappe ja väävelhappe saadus.

Plahvatama panemiseks tuli vedelikku soojendada. Sobrero jõudis leegi kolvi all vaevu süüdata, kui kolvis olev tilk plahvataski ja klaaskolvi killud lendasid laiali, tabades itaallast näkku. Õnnetus jättis Sobrero näkku eluks ajaks jälje ja sestap eelistas teadlane nitroglütseriini igaveseks unustada.

Sobrero teadustööst teadsid paljud nii Euroopas kui ka Ameerikas, sest ta oli oma nitroglütseriinikatseid kirjeldanud teadusartiklites. Üks neist, keda asi huvitama hakkas, oli noor Rootsi keemik Alfred Nobel.

Vastupidi Sobrerole nägi Nobel nitroglütseriinile suurepärast tulevikku näiteks lõhkamistöödel, mille abil rajada raudteetunneleid. Esmalt tuli rootslasel nitroglütseriin „taltsutada“. See oli eluohtlik ülesanne, mis läks kalliks maksma.

Alfred Nobeli esimene kohtumine nitroglütseriiniga toimus Peterburis keemiaõpetaja Nikolai Zinini laboratooriumis. Üliõpilaste silme ees tilgutas professor tilga nitroglütseriini alasile ja seejärel lõi haamriga selle peale. Lajatas pauk, kui nitroglütseriin plahvatas.

„See oli kui püstolilask,“ meenutas Nobel hiljem.

Kirjeldatu toimus 1854. aastal Peterburis, kus Nobel 21aastase noore mehena õppis.

Lõhkeainetega töötamine oli tema perekonnas juba traditsioon. 1838. aastal oli Alfredi isa Immanuel suundunud Rootsist Venemaale Peterburi, kus hakkas tsaari laevastikule valmistama meremiine. Neli aastat hiljem kolis proua Nobel koos lastega talle järele.

Alfred oli nitroglütseriinist teadlik juba alates 1850. aastast, mil ta õppis koos Ascanio Sobreroga Pariisis, kuid professor Zinini demonstratsioon avas ta silmad vedeliku kasutusvõimaluste suhtes.

Ei Sobrero armidega näo meenutamine ega itaallase hoiatused ei hoidnud noort Nobelit sestpeale enam tagasi.

„Tilk süttib ja põleb tugeva jõuga. Teatud tingimuste olemasolul aga plahvatab vedelik tohutu jõuga,“ oli Sobrero kirjutanud hoiatuseks neile, kes tema tööd lugesid. Kuid Nobel oli kindel – nitroglütseriinist saab tema perefirma jaoks kullaauk.

Loe Nobeli pingutustest dünamiidi leiutamisel ja selle tagajärgedest lähemalt veebruarikuu Imelisest Ajaloost!