Teos toob päevavalgele, miks täpsemalt soomlased ikkagi eestlastele Vabadussõtta appi tulid. Mis olid nende peamised motiivid ja kuidas neid motiveeriti?

Soomes ei vaigistanud värbamistööd isegi jõulude lähenemine. Vana üliõpilasmaja näis olevat muutunud Helsingi keskpunktiks. Uksed olid avatud ööpäev läbi ja innukaid noori mehi voolas pidevalt sisse-välja.

Alates 21. detsembrist oli hoones tegutsemas värbamis komitee, mille kaudu viis tee Hans Kalmi ja Martin Ekströmi juhitud vabatahtlike üksustesse.

Juba pärast esimesi päevi oli peakomitee rohkem kui üllatunud. Mõnesaja vabatahtliku asemel tuli neid hoopis tuhandeid. Lisaks saabus kogu aeg telegramme ja kirju. Värbamispunkte loodi kiires korras lisaks veel 20 paika maa erinevates osades.

Maakondadest tuli valgete rindemeeste saadetud sõnumeid, mille saatjad „olid tuliselt oodanud võimalust pääseda Eestile appi“. Palju vabatahtlikke valis Ekströmi üksuse, sest teati, et see lahkub varem. Ekströmi väkke pani end kirja ka rohkem rootsikeelseid nekruteid, kuna Kalmi üksusest sai üsna soomemeelne ja -keelne.

Aastavahetusel 1919 oli Soome seninägematu Eesti-maania kütkes. Hetkeks pea kõigi tähelepanu köitnud lausa fanaatiline liiku mine meenutas 1918. aasta kevade vabadussõjaekstaasi.

Selle olemus sundis arhitekt Väinämö Killist sepitsema jaanuari alguses luuletust „Relvile!“, milles poeet esitas vägivalda tulvil pildi Eestist hoopis kaugemale ulatuvate püüdluste kohta:

Pea vereojja vene karjad kaovad,
kui peale Kalmi vaprad tormavad!
Me kuulsust Vilppulas ja Raudus tahunud
needsamad aated, mis nüüd Narvat ründavad;
Suur-Soome, igatsetu, selleks loome vaid,
et Piiteris siis võitu pühitseda!

Ajalehed läksid lummaga kaasa ja kirjutasid vabatahtlike üksustest pooldavas toonis. Organisatsioonid ja ühiskonnarühmitused pakkusid toetust. Kohalikud abitoimkonnad korraldasid rahvakoosolekuid, korjandusi ja värbamistegevust. Peakomitee õhutas korraldama Eesti pidu ja trükkis selle hõlbustamiseks ette valmis peo kavavihiku.

Tõmbenumbriks pidid olema Heikki Klemetti kavandatud elavad pildid, mis pidid kujutama eesti talupoegade mässu aastal 1343. Eelarvet lõhki ajavate kostüümide tõttu ei esitatud stseene tegelikult kunagi ja peakomitee lasi kirjutada uue lavaloo, mis viis vaatajad 1919. aasta Eesti sõtta.

Näidendis kuulutas emakuju oma laste ees: „Oo, Jumal, õpeta eesti rahvast vihkama venelasi!“
Jaanuarist 1919 korraldati erilisi Eesti nädalaid, mille käigus koguti soome vabatahtlikele mitmel pool üle maa raha ja poolehoidu.

Tihti liideti peo sõnum tihedalt universaalseks võitluseks kerkinud vabadussõjakogemusega: Niisiis igaüks, kes on pidanud kogema punaste hirmuvalitsust – ja kes seda ei oleks? – ohverdagu midagi Eesti vabadusvõitluse heaks! Eesti vabadusvõitlejate väed ei võitle ainult Eesti vabaduse eest, vaid bolševistliku katku vastu kaitsmaks kogu maailma ühiskonnakorda säilitavat rahvuslust.

Mõne nädala jooksul teatas umbes 10 000 meest, et soovib võõrale maale sõtta minna. Nii suure sojaväe organiseerimine ja saatmine Eestisse olnuks juba logistiliselt, kuid eelkõige majanduslikult ning poliitiliselt võimatu.

Viimaks saadeti Eestisse vaid 4000 meest ning naist ja seegi oli algselt mõelduga võrreldes tohutu arv. Hiljem liitunud moodustasid reservi, mida olnuks tarviduse tulles olnud võimatu mobiliseerida.

Kuivõrd vabatahtlike maailm oli ülimehine, tundsid naised arvatavasti, et kergem on võtta ühendust kirja teel kui ilmuda ise vabatahtlike värbamiskomiteesse. Keegi 18aastane Lappeenranna
müüjatar nõudis tungivalt kaasavõtmist:

Mina panen väga imeks miks Teie, Härra Major Kalm, kutsute
vaid Poisse, kas meie naised ei saa midagi teha? … Olen
küll noor, kuid ei karda, minul on julgust. See on ju nii õilis
surra vaba aate eest.

Naiste teenistuse teel oli siiski tõkkeks väärtuste maailm, kus relvastatud naistes nähti kuritegu kõige püha ja traditsioonidest kantu vastu. Niisugune asi kuulus ainult bolševike ja teiste maailmarevolutsiooni pooldajate kõigest kombelisest lahti öelnud tavade hulka. Meeste kõrval ohu trotsimisse suhtutakse vabatahtlike mälestustes siiski üldiselt imetlevalt.

Kuigi tee relvateenistusse hoiti naistele lukus, ei tähendanud see, et puudunuks erandid. Selline oli kodusõjas valgete vägedes haigepõetaja ning kuulipildujalintide täitjana tegutsenud Aino
Mälkönen.

Kodusõja lõppedes oli Mälkönen kirjutanud õele, et „kui midagi ei muutu, vahetan kleidi taas halliks ja lähen piirile, seal ei ole küsimus muus kui elus ja surmas“. Mälköst oli vallanud tunne, et ainult sõda suudab anda talle piisaval hulgal sisemist väärikust. See pani ta lõikama juuksed lühikeseks ja võtma nimeks Aimo.

Valenime all õnnestus Mälkösel panna end kirja Ekströmi vabatahtlike üksuse kuulipilduriks. Kui tema tõeline sugu hiljem Kalmi üksusse üle minnes paljastus, ei peatanud see tema sõjateed. Mälkösest sai väikestviisi kuulsus ja ta kirjutas koju, kuidas on oma üksusele „alati uhkuse ja imetluse asi“.

Eestis äratas naissõduri tulek suurt huvi ja Aino meelest jõllitati teda nagu „võõramaa looma“. Eesti ajalehtedes kirjutati, et sõjaaeg võib teha naistestki kangelasi ja et samalaadseid juhtumeid on ka Eesti armees. Lõpuks sai Mälkösest sõja ohver.

Ta sai granaadikillust haavata ja suri haava tüsistusse aasta pärast Eesti Vabadussõja lõppu. Mulda sängitades pandi tema rinnale Narva vallutamise mälestusmedal.

Mälköse lugu oli erandlik. Eesti Vabadussõtta värvatud naised tegutsesid eeskätt põetajatena ja hoolitsesid Soome vabatahtlike Tallinna haigla ning kahe rindel liikuva väliambulantsi eest. Ambu lantside naised pääsesid võitlustele päris lähedale, mõnikord lausa nende keskele.

Ühenduse Naiste Liit häälekandja Soome Naine avaldas hiljem, kevadel 1919 soome rahvusest „Eestiskäijatest naistest“ piltidega artikli ja ülistas eriti neid naisi, kes olid põetajatena jõudnud elu ohtu pannes kuulisaju alla. Kuulipildurina võidelnud neiu Aino Mälköst leht ei maininud, kuigi tema juhtum oli autorile kindlasti teada:

Nagu näha, on meie naised kogenud kõiki sõja ohte ja viletsusi. Me ei ole sõja imetlejad, kuid kui küsimus on võitluses inimõiguste eest ja sünnimaa või vennasrahva vabaduses, on suur asi olla selle juures, olla juures heastajana ja ennast unustades ohverdada kõik, mis sul on, inimliku kaastunde ning abiandmise kohustusele.

Soome innukus värbamisel Eestisse oli juba suurem kui valge armee puhul kodusõja alguses. Seinäjoel tegutsenud kohalikku värbamiskomiteed juhatanud Kyösti Wilkuna ja Antti Isotalo said juba 1919. aasta jaanuari keskel Helsingist teate, et rohkem vabatahtlikke ei tohi praegu vastu võtta ja et soovijad tuleb kanda reservi nimistusse.

Sanitaarosakonda astuda soovivatele naistele öeldi peakomiteest juba jaanuari algul, et kõik kohad on täis. Kõikjal, kus vabatahtlikud Helsingist läbi läksid, saatis neid rahva hulk ja inimesed kogunesid rongijaamadesse heakskiitu avaldama.

Kui tulid esimesed teated sõjavõitude kohta, polnud rõõmul piire. Lehed avaldasid päevade kaupa selgitusi kangelasretke ja soomlaste vägitööde kohta. Ekströmi vabatahtlike üksusega kaasas
olnud A. O. Väisänen lõi tõusvale kangelasloole oma fotodega tugeva visuaalse näo.

Kyllikki Pohjala oli üks ekstaatilist jaanuari kogenud noor vabatahtlik põetaja. Ta kujutas „võrratut innustust“, mille puhul oli võimatu jätta tormamata rongidele, jaamadesse ja tänavatele. „Eestisse minejad“ külvati üle lillede, kaitsesalkade auspaleeride ja isamaaliste lauludega...“

Pilt: "Metsiku Ida" kirjastaja