Asbest: tervisele ohtlik, aga võib olla vägev relv kliimamuutuse vastu
(26)
Asbestid on teadupärast vähki tekitavad ühendid, mida minevikus rakendati laialdaselt kuumakindla ehitusmaterjalina, aga ka painduvuse ning keemilise ja mehaanilise vastupidavuse tõttu.
Tänu tohutusuurele pindalale sobib osa kiulist asbesti — sh asbesti kõige levinum vorm krüsotiil ehk valge asbest — väga hästi siduma vihmavees lahustunud või õhus hõljuvaid süsinikdioksiidi molekule, kirjutab MIT Technology Review.
Süsinikdioksiidiga reageerimise tulemusel tekivad peamiselt magneesiumkarbobnaat-mineraalid nagu magnesiit, mis suudab kasvuhoonegaasi endas talletada aastatuhandeid.
Teadlased loodavad nende reeglina aeglaste reaktsioonide kiirendamise võimaluste uurimise kaudu kasutada kaevandamisjääke relvadena kliimamuutuse vastase võitluse arsenalis. Samasugused käepärased võtted võiksid aidata ära kasutada ka nikli, vase, teemantide ja plaatina kaevandamisel tekkivaid muid kaltsiumi- ja magneesiumirikkaid kõrvalsaaduseid.
Esmajärjekorras loodetakse juba kaevandamisprotsessi käigus ekstraktitud mineraale rakendada kaevandamisest endast johtuvate ohtrate süsinikuheitmete neutraliseerimiseks. Kaugem eesmärk on leida võimalus mineraalide, sh tõenäoliselt asbestide kulutõhusaks kaevandamiseks just selleks, et nende abil kõrvaldada atmosfäärist suurt hulka kasvuhoonegaase.
Konkreetselt mineraalide kasutamine süsinikdioksiidi kätkemiseks on paljulubav peamiselt seetõttu, et seda on võimalik teha suurtes mastaapides ja see võimaldaks heitmest vabaneda praktiliselt igaveseks.
Mineraliseerimine on niigi peamine mehhanism, mida loodus ise kasutab nn aeglases süsinikuringes. Mineraalaineid, mis suudaksid siduda kogu ajaloo jooksul inimkonna poolt õhku paisatud süsiniksioksiidi ja rohkemgi, on Maal piisavalt. Probleem on selles, et valdav osa neist on kapseldatud kõvasse kivimisse, mis kasvuhoonegaasidega kokku ei puutu. Isegi ilmastikule avatud kaljupaljanditel võtavad sellised reaktsioonid kaua aega.
Siiski on olemas hulk meetodeid aeglase loodusliku ringe kiirendamiseks, nt füüsilised protsessid — materjali maapõuest välja kaevamine, osakesteks jahvatamine ja õhukeste kihtidena laiali laotamine. Samamoodi saab keemilisi reaktsioone kiirendada kuumutamisega või muude ainete, nt hapete lisamisega.
USA-s Massachussetsi osariigis tegutseva Worcesteri polütehnilise instituudi magistrand Caleb Woodall tegeleb asbestide uurimisega lootuses leida ühendit, mis toimiks piisavalt hästi järgmistes katsetes, mille eesmärgiks on leida võimalusi süsiniku neeldumise kiirendamiseks.
Võimalikud lahendused hõlmavad aine laialilaotamist reaktiivse pindala suurendamiseks, ventilaatorite kasutamist asbestiga kokku puutuva õhu hulga suurendamiseks ja kontsentreeritud süsinikdioksiidi vahetut sisestamist mineraalikogumitesse.
Pikema aja jooksul peaksid sellised protsessid moodustama peamiselt magneesiumkarbonaatidest, bikarbonaatidest ja kaltsiumkarbonaadist koosneva hõredamalt seotud kivimi ja mulla segu, mille võib lihtsalt jätta sinna, kus see moodustub. Asbesti teisendamine aitaks ka puhastada vastavaid piirkondi sellest tervisele ohtlikust ühendist.
Kuid kas asbesti õhutamine on ohutu? Ja kas taoline töötlemine võimaldaks toksilisi piirkondi täielikult keskonnale ohutuks muuta? Võimalik, et töötlemine ei kõrvalda kõiki toksilisi aineid või paiskab osa neist keskkonda laiali. Need on peamised küsimused, millele tuleks katsetega vastused leida.
Woodalli hinnangul võiks üks u 30 miljonit tonni jäätmeid sisaldav asbestimaardla USA-s Vermonti osariigis püüda õhust kuni 12 miljonit tonni süsinikdioksiidi. USA teadusakadeemiate liidu uurimuse osutusel toodavad kaevandused kogu maailmas kokku nii palju mineraalseid kõrvalsaaduseid, et nende abil saaks aastas kõrvaldada atmosfäärist ligi 40 miljonit tonni süsinikdioksiidi.
See kõik moodustab aga vaid murdosa neist miljarditest tonnidest süsinikdioksiidist, mis tuleks atmosfäärist kõrvaldada selleks, et kliimamuutust märgataval määral mõjutada, mis tähendab, et vajalike mastaapide saavutamiseks tuleks kaevandada praegusest palju rohkem mineraale.
Uurijad tegelevad juba võimaluste otsimisega täiendavate mineraalide rakendamiseks pärast nende ekstraktimist. Välja on pakutud nt oliviinide jahvatamist ja mererandadesse laotamist ning basalditolmu külvamist põllumajandusmaale eesmärgiga siduda süsinikdioksiidi ja väetada vilja.
Mis tahes materjalide kaevandamine senisest oluliselt suuremas mahus on siiski seotud terve hulga takistustega.
Kaevandamine iseenesest hävitab keskkonda. Mineraalide ekstraktimisele, jahvatamisele, laiali laotamisele ja töötlemisele kuluv energia nullib paratamatult osa heitmete vähendamise suunalistest pingutustest. Ja süsinikdioksiidi sidumiseks sobiv vaba maapind võib olla oluliselt piiratud, eriti kuna enamiku mineraalide reageerimine süsinikdioksiidiga võib võtta aastaid aega.
Kõige suurem komistuskivi on aga maksumus. Kõiki kulusid arvestades võib tonni hinnaks kujuneda rohkem kui 170 eurot, mis on väga palju kulukam kui puude istutamine.
Maksumuse pisendamiseks võib olla võimalik osa materjalidest kasutada tööstustoodete koostises, nt eritäitematerjalina betoonis. Samuti võib abi olla süsinikdioksiidi osalise vabatahtliku korvamise süsteemist, mille raames inimesed või ettevõtted tasuvad maksu enda tekitatud heitmete tasakaalustamiseks.
Vajalike miljardite tonnide kaevandamiseni jõudmine nõuab siiski agressiivseid poliitilisi meetmeid, mis teevad süsinikuga reostamise kulukaks või pakuvad heldeid stiimuleid süsiniku kõrvaldamise eest.
