Aegu, millele on tunnistajaks olnud juba 1994. aastal Kaitseliidu vanematekogusse ja kohe ka selle aseesimeheks valitud Peeter Lorents, kirjutab Kaitseliidu vanematekogu liige Merike Jürjo ajakirjas Kaitse kodu! 1/2021.
Kaitseliit taastati 1990. aasta veebruaris, kaitseliitlased näitasid end avalikkusele tõsise organiseeritud jõuna augustiputši päevil augustis 1991, veidi hiljem ka Eesti Kongressi turvates. Kas osalesite juba siis Kaitseliidus?
Pean tunnistama, et sel perioodil ei olnud mul Kaitseliiduga mingit sidet, välja arvatud mõned põgusad kokkupuuted Eesti Kongressi ajal, mille esimesse koosseisu ma kuulusin. Ainult kuulsin, et Kaitseliitu taastatakse, kuid ma ei puutunud nende inimestega eriti kokku.
1993. aastal kaasati mind mõningatele Kaitseliidu teemadega seotud koosolekutele, hakkasin inimestega tutvuma, vahel käisin ka õppusi uudistamas.
Lähenemine Kaitseliidule toimus hästi-hästi tasakesi, algul inimesed, siis kooslused, seejärel juba vanematekogu. Sel ajal ei olnud vahest inimene ise nii tähtis kui see, millist rolli ta mängib, mida saab tänu oma rollile ära teha.
Ma olin sel ajal Riigikogu riigikaitsekomisjoni aseesimees, hiljem esimees. Seega, vaevalt et alguses oleks eriti huvi tuntud Peeter Lorentsi vastu, oluline oli ikka see, et olin riigikaitsekomisjonis ja vahepeal ka Koonderakonna esimees.
Oli vajalik, et need positsioonid oleksid esindatud Kaitseliidu arvamusliidrite seas ja saaksid Kaitseliidu asjades kaasa aidata. Võib-olla arvati ka, et olen erapooletu, ei aja riigikaitse valdkonnas erakonna või valimisliitude poliitikat, vaid ikka riigikaitse asja.
Nii kujunes ka vajadus süveneda tõsisemalt sellesse, mida kujutab endast Kaitseliit ja tema ülesanded, võimalused ja vajadused. See toimus kõik väga evolutsiooniliselt, samm-sammult.
Vahetu kaitseliitlase kogemuse saite Toompea malevkonnast?
Nii see loomulikult kujunes, et Toompeal tegutsevad ja töötavad inimesed ühinesid Toompea malevkonda. Tollane Riigikogu esimees Ülo Nugis armastas võimsaid ettevõtmisi.
Malevkond taastati ja toimus pidulik lipu pühitsemine lossi õuel 1994. aasta detsembris. Mina kuulusin muidugi malevkonda taasloomisest alates.
1990. aastail oli põhiküsimuseks Kaitseliidu seadus?
Loomulikult, sellest olenes, kas Kaitseliit jääb või kaob. Riigikaitsekomisjonis oli peaaegu kõigil meil selge, et Eesti tee on ajateenistusel põhinev reservarmee ja vabatahtlik Kaitseliit. Sel ajal kujuneski välja vanematekogu tuumik.
Enn Tarto, Tiit Tammsaar, Endel Lippmaa...
Esmajoones muidugi Enn Tarto. Ei seganud teda minu Koonderakonnas olemine ega mind tema kuulumine Vabariiklaste ja Konservatiivide Rahvaerakonda, hiljem Rahvaerakonna Mõõdukad ridadesse.
Enn oli ja on läbinisti isamaaline mees, aus mees, kes pealegi ei olnud argpüks, mis on ka väga tähtis. Eriti oli tunda seda jäägrikriisi ajal, mil päris paljud Riigikogu liikmed minu arust poliitiliselt püksi lasksid, kui nii väljenduda.
Aga tema ei kartnud. Kaitseliidu asjades oli ta kui raudnael. Juhtus ka riigikaitsekomisjonis, et püüti ajada mingeid muid asju idakaarest puhuvate tuulte järgi, ise samas kirts-kärts sinimustvalget särki rebides. Kui vaatama hakkasid, mis on otsuse oodatav kasusaamine ja kasu ...
Ma mäletan, et me Ennuga päris hästi haistsime, kust kandist tuuled puhuvad. Ja kui tarvis, tegime koos, mida Eesti tegeliku kaitstuse heaks teha andis.
Tiit Tammsaar tuli riigikaitsekomisjoni liikmeks Riigikogu järgmisest koosseisust. Tal oli oma erakondlik taust, kuid ta tajus isamaalisuse ja riigikaitse olemust. Selle, mis tuleb riigikaitsele kasuks ja mis kahjuks, jagas ta kohe ära. Kaitseliidu seaduse saamine oli tõsine draama. Tundus, et ei koalitsiooni- ega opositsioonierakondade sees polnud täit selgust ega ülemäära suurt üksmeelt.
Olime muide Tiit Tammsaarega tollase riigikaitsekomisjoni koosseisus ainsad koalitsiooni esindajad. Ülejäänud komisjon koosnes opositsiooni esindajatest, kuid me kõik ajasime ühte asja: võidi olla põllumehed või muude alade mehed, aga riigikaitse küsimustes olid kõik täitsamehed!
Endel Lippmaa ei olnud küll meie komisjonis, kuid riigikaitse ja Kaitseliidu asjades mängis erakordselt suurt rolli.
Tema armastas pabereid. Tal oli instituudi ühes töötoas suur laud tohutu hulga igasuguste dokumentidega. Huvitaval kombel teadis ta alati, kus üks või teine paber paiknes. Otsis võiduka näoga välja, vehkis pea kohal, näitas, tõestas midagi.
Ta oli esmaklassiline allikas, kui mul oli vaja millegi eest seista või millegi vastu olla, sest ta leidis ja tõi mulle vastavad paberid. Näiteks Paldiski tuumareaktorite ülesehituse ja tehniliste andmete kohta. Tema suutis seda, vahel bluffis kah, kusjuures väga elegantselt. Mõistust, energiat ja teotahet oli tal rohkem kui piisavalt.
1990. aastate Eesti ühiskond ei olnud just eriti riigikaitsemeelne...
Ei olnud, aga vastalisusel oli mitu nägu. Esmalt muidugi need, kelle käsi ulatus Peipsi taha. Vene telekanalilt mäletan intervjuud ühe KGB kindraliga.
Tema, muide väga intelligentne kindral, ütles, et „arenevates maades sättisime end vägagi soliidselt sisse, isegi ministrite tasandil“. Ja siis ma mõtlesin, et miks nad oleks pidanud Eestis erandi tegema. Sellega tuli lihtsalt arvestada, et siin on tüübid, kes mängivad teistel kaalutlustel ja teiste reeglite järgi.
No siis oli teatud hulk täiskasvanud mehi, aga vaimult lillelapsi, kes küsisid: milleks mingi sõjavägi? Ma mäletan, kuidas söödi relvastatud komponenti välja omaaegsest Sisekaitseakadeemiast, kus olid sisekaitse, riigikaitse jm erialad.
Need õppurid olid kõik relvakandmiseks ettevalmistatud ja karastatud jõud, sadu motiveeritud noori inimesi. Ja kus käis kogu aeg üks kaagutamine, et miks nad peavad siin linnas olema, miks sellised sõjaväestatud jne. Aga miks meil ei võiks olla Lasnamäe külje all mõnisada relvastatud noort inimest, kes vajadusel tulevad välja ja suudavad toimida relvastatud üksusena?
Kuulasid neid lillelapsi ja mõtlesid: miks sa oled selline sült, kes ei suuda hinnata võimalust, et kui sa vastu hakkad, siis ei rünnata sind nii kergesti. Ega hunt ei taha ka siili, vaid eelistab jänest, kuigi väikesed loomad mõlemad.
Võimekus ja eksponeeritud kaitsetahe, et meie tahame ennast kaitsta ja teeme selle nimel kõik, mis meie võimuses – vaat seda vaimsust me vajasime. Lillelastele võis käega lüüa, nad ei mõistnud ja tolku neist ka polnud, aga kes rafineeritult vastu toimisid, nendega oli raske.
2007. aasta aprillisündmused, pronksimäss vaigistas needki vastalised.
Absoluutselt. 2007. aastal ilmnes vastaspoole selge respekt Kaitseliidu vastu. See näitab ühiskonna mõistlikkust, arenguvõimet ja tugevust.
Vaatame ka tulevikku. Kas Kaitseliit on muutunud ja pidevas muutumises oleva maailmaga kohanenud?
Siin pole küsimus selles, kas Kaitseliit on ühiskonnaga kohanenud, vaid kas ühiskond on ümbritseva maailmaga kohanenud. Kas ühiskond saab adekvaatselt aru, missugused on uued ohud ja missugused võimalikud vastutegevused, et need ohud ei realiseeruks.
Kõige parem sõda on ju see, mis ära jääb. Niipea, kui miski kriis ilmneb, siis nähakse kohe, et küll on hea, et Kaitseliit on meil olemas. Kui on jälle vaja organiseeritud jõudu, mis hoiaks asjad ohjas, kust sa seda mujalt ikka võtad. Varakevadest saadik oleme tsiviilkriisis, aga kes tuli vabatahtlikkuse korras appi – ikka Kaitseliit ja Naiskodukaitse.
Mulle meeldib joon, mida ajab praegune Kaitseliidu ülem, hajutamaks Kaitseliitu piirkonniti nii palju kui võimalik. Et kogu territoorium oleks Kaitseliidu võimekusega maksimaalselt kaetud. Ja nõue, et igal kaitseliitlasel peab olema ülesanne lähtuvalt tema võimetest, teadmistest, vanusest. Ole ettevalmistatud, see on oluline!
Meenutan ikka üht 1990. aastate külaskäiku Šveitsi, kus nägime, et meestel on igapäevaselt lahinguvarustus kodus ning viimse niidijupini tipp-topp komplekteeritud ja korras. Ja seda tõesti kontrolliti. Pisteliselt ja ette teatamata. Sest kui tuleb ootamatu käsk, pead voodi alt kiiresti kõik vajaliku, sealhulgas automaadi ja salved, kaasa rabama ning minema.
Mäletan, et küsisin nende ohvitserilt, mis juhtub siis, kui raevus šveitsi mees tahab oma prouat himustava naabrimehega selle automaadi abil arveid klaarida. Seda ta ei tee, ütles ohvitser mulle, siis läheb see mees poodi ja ostab teise püssi, sest lahingurelv on püha ja seda oma asjade klaarimiseks ei kasutata.
Vaat rääkisime siin muutuvast mõttemaailmast, aga kui meil tekib ka selline mõtlemine, et naabrimehega arveteklaarimiseks minnakse poest teist püssi ostma, oleme saavutanud oma relvakultuuris murrangu.
Võimalikult palju varustust – kiivrid, soomusvestid, relvad, salved, kuivtoidupakid – kaitseliitlasele koju! Kui häda käes, toimub iseorganiseerumine kiiresti. Kohalik kaitseliit asub teada positsioonidele, mis kaitse jaoks ammu välja mõeldud, läbi mängitud – see on jõud.
Olete õppejõud. Kas räägite tänapäeva tudengitele Kaitseliidust?
Olen õpetaja juba 1972. aastast, kui alustasin Valgjärve 8-klassilises koolis ja hiljem jätkasin mitmes Tallinna keskkoolis. Siis õpetasin omaaegses Tallinna Polütehnilises Instituudis, Sisekaitseakadeemias, Riigikaitseakadeemias. Praegu olen EBS-is professor ja TalTechi IT-kolledžis dotsent.
Ikka räägin neile Kaitseliidust, absoluutselt. Ma olen käinud õppetööl isegi laigulise vormiga. Kui samal päeval on mingi Kaitseliidu üritus, ei lähe mina koju riideid vahetama.
Tudengite suhtumine on täiesti normaalne. Algul mõni veidi üllatub. Mina ei tee sellest numbrit ja ei ole keegi minust ka numbrit teinud, et ah! või uh! mingi laiguline...
Millised teemad on praegu vanematekogu laual?
Vanematekogu laual on nagu ikka igihaljad põhiküsimused. Esmalt muidugi eelarvestamine. Vanematekogu jälgib hoolikalt Kaitseliidu väljaminekuid ja sissetulekuid ning avaldab arvamust ja küsib, miks on asjad nii plaanitud või tehtud. Siis riigikaitseline õigusruum, mis ikka ja jälle muutub.
Praegugi on Kaitseliit jälle muutefaasis ja on vaja kaaluda poolt- ja vastuargumente, et leida Kaitseliidule parim.
Ministeeriumide juristide koostatud seadusprojektidega ei kaasne sageli vajalikku tunnetust, sest nad pole kaitseliitlased. Vahel pole ka nende tutvusringkonnas Kaitseliiduga seotud inimesi, et neil kujuneks kaudnegi ettekujutus sellest, mis, kuidas ja miks Kaitseliidus toimub.
Tuleb lihtsalt vältida seda asjatundmatu ametnikutöö vilja, mis ei pruugi Kaitseliidus realiseeruda või, mis veelgi hullem, hakkab vabatahtlikkusele vastu töötama. Sellega võitlemist ilma vanematekoguta ei kujutaks nagu ettegi.
Siis struktuuri ja ülesehituse küsimused – kuhu midagi rajada, mismoodi ühte või teist Kaitseliidu komponenti luua või ümber kujundada. Arutatakse näiteks, kuhu peaksid olema paigutatud Kaitseliidu juhtstruktuurid, kas kesklinnas olemine on tark tegu või peaks paigutuma äärelinna, eriti just operatiivjuhtimise seisukohast lähtudes. Seal saab sõiduvahenditega ligipääsu tagada, vajaduse korral linnast kiiresti lahkuda...
Samas on peastaabi praegune hoone riigikaitseline sümbol vanadest aegadest alates – keset linna ja kohe Toompea külje all. Sel on oma moraalne ja sotsiaalpsühholoogiline aspekt, mis ei ole sugugi väikese tähtsusega.
Kõiki selliseid otsuseid peab läbi kaaluma, et toimida kõige mõistlikumal moel.
Vanematekogu on aja jooksul muutunud märksa laiapõhjalisemaks. Riigikogulaste ja ametite peadirektorite asemele ja kõrvale on vanematekogusse lisandunud tegusaid kaitseliitlasi kogu Eestist.
Vanematekogu on laiapõhjaline tegus kooslus. Kuigi praegune koroonakriis on pannud läbikäimisele piirid, pole vanematekogu kunagi kogunenud ainult Toompea külje alla ovaalse laua ümber. Vanematekogu on aastate jooksul pidanud arvukalt väljasõidukoosolekuid kogu Eestis.
Sellised kohtumised annavad kohalikele kaitseliitlastele võimaluse suhelda ja oma arvamusega välja tulla. Ka kohapealt valitud vanematekogu liikmel tekib väljapaistvus, et tema räägib meie asjades kaasa, temagi kujundab kõrgema tasandi otsuseid.
Need teemad on kaitseliitlastele ja sealt pärit vanematekogu liikmetele üliolulised, sest räägitakse läbi kõik üldised, aga ka kohapealsed mured ja rõõmud. Selline ühiskonna esindatus on äärmiselt teretulnud.
