Miks on talvel mõnel teel lubatud suurim kiirus 100 km/h?
(84)
Transpordiameti liiklusjuhtimiskeskuse juhataja Siim Vaikmaa kirjutab põhjalikult sellest, millistel kaalutlustel sai teatud lõikudel talvist piirkiirust tõstetud, vahendab Accelerista.com.
Sel talvel on esmakordselt suurematel eraldatud sõidusuundadega teedel kehtestatud talviseks piirkiiruseks plekkmärkidega 100 km/h. Seni oli talvisel perioodil suurim kiirus olnud alati 90 km/h ning kiiremini sai sõita ainult kevadest sügiseni.
Esimest korda tõsteti lubatud sõidukiirust 2018–2019 aasta talvel 110 km/h Tallinna–Pärnu maanteel Laagri–Ääsmäe teelõigul, kui tööle hakkasid esimesed muutteabega märgid – ka siis oli suurem kiirus lubatud ainult valgel ajal ja heade teeolude korral.
Kui esmalt üllatas suurem kiirus liiklejaid, siis pärast esimest talve oli selge, et tegelikest ilma- ja teeoludest sõltuvad kiiruspiirangud on pälvinud liiklejate heakskiidu. Sellest talvest on lisandunud ka Kose–Võõbu teelõik, kus sõidukiirused muutuvad vastavalt tegelikele oludele. Miks aga tehti otsus suurendada lubatud kiirust talvel ka lõikudel, kus elektroonilisi märke ei ole?
Suurimale kiiruse tõstmisele eelnes põhjalik analüüs
Põhjamaade eeskujul oleme ehitanud 2+1 möödasõiduradadega teelõigud, kus suvisel perioodil on lubatud suurem kiirus 100km/h, ent talvisel ajal 90 km/h. Erinevalt meist ei langeta Rootsi talveperioodiks lubatud sõidukiirusi eraldatud sõidusuundadega teedel. Seal on aastaringselt enamik 2+1 teedel lubatud kiiruseks 100 km/h ja enamik 2+2 kiirteedel 110 km/h ning osal lõikudest ka 120 km/h.
Rootsi Transpordiametilt kiiruste kohta küsides selgus, et nemad ei pea liiklusohutuse seisukohalt aastaringset kõrgemat kiirust probleemiks. Statistiliselt juhtub rohkem raskeid avariisid pigem suveperioodil, kui liiklussagedus ja tegelikud sõidukite kiirused on keskmiselt suuremad kui talvel.
Ka Soomes on 2+1 teedel aastaringselt lubatud kiiruseks 100 km/h. 2+2 kiirteedel lubavad soomlased suvel reeglina suurimat kiirust 120 km/h ning talvel langetavad selle 100 km/h-ni.
Transpordiamet tegi enne otsuse langetamist põhjalikud analüüsid. Esimeses etapis võrdlesime meie nõudeid talvisele teehooldusele Soome ja Rootsiga. Tulemus näitas, et hooldusnõuded on võrreldavad Põhjamaadega. Kõige olulisem on liiklejatel mõista, et teehooldajad ei saa ega peagi talvel tagama samasuguseid teeolusid nagu suvel. Talvistes oludes ongi normaalne sõita lubatust madalama sõidukiirusega.
Seejärel analüüsisime, kui tihti on meil talvised sõiduolud novembrist märtsini. Vaadates teeilmajaamade andmeid 2018–2019 aasta talve kohta selgus, et talvistes oludes ehk kui teekate oli lumine, jäine või sadas lund, tehti ainult umbes 10% kõigist talvel tehtud sõitudest.
Möödunud aasta väga soojal talvel oli see osakaal veelgi väiksem. Sellel aastal on üle pika aja taas korralik lumine, külm talv ja talviste teeolude osakaal kindlasti oluliselt suurem. Siiski võime aastate keskmisena öelda, et enamikul kordadel meie sõitudest põhimaanteedel on teeolud ka talvel head ehk ei esine lumest või jääst tingitud libedust.
Lisaks analüüsisime maanteele paigaldatud mõõtepunktides fikseeritud kiirusandmeid, et saada teada, millised on tegelikud kiirused ning kuidas mõjutavad talvised olud tegelikke kiirusi meie teedel. Tulemused näitasid, et talvistes teeoludes langesid sõidukite keskmised kiirused 2+2 teedel umbes 7–10 km/h, eriti halbades oludes (tihe lumesadu) isegi heade teeoludega võrreldes kuni 17 km/h.
Samuti langesid sõidukiirused talvistel oludes ka 1+1 rajaga põhimaanteedel. Eriti halbades oludes langes keskmine kiirus isegi 70 km/h-ni tunnis. Sellest võis järeldada, et talvised kiirused mõjutavad sarnaselt Põhjamaadega oluliselt ka liiklusvoo keskmist kiirust ehk enamik meie sõidukijuhte käituvad mõistlikult ning võtavad talviseid teeolusid arvesse.
Negatiivsena võib siiski välja tuua, et mõnevõrra suurenes talvistes oludes kiiruste erinevus liiklusvoos. Sellest võib järeldada, et juhid hindavad talvistes oludes ohutut sõidukiirust mõnevõrra erinevalt ning leidub juhte, kes soovivad rasketes oludes, kui kiirused on tavapärasest madalamad, üldisest liiklusvoost siiski kiiremini sõita.
Märkimisväärselt kerkis esile väga suur lubatud kiiruse (90 km/h) ületajate osakaal nii 2+2 teedel üldiselt kui ka 2+1 teede vasakul möödasõidurajal, kui teeolud olid head. Näiteks sõiduautode keskmine kiirus 2+2 teedel oli 97 km/h. Seega ei pidanud enamus liiklejatest heade teeolude korral kinni kehtestatud sõidukiirusest.
Miks ei ole kõikidel 2+2 sõidurajaga teelõikudel kiiruseks 100 km/h?
Transpordiamet järgib oma otsuste tegemisel nullvisiooni põhimõtteid. Seega on lubatud sõidukiiruste kehtestamisel esmane prioriteet liiklusohutus, et ära hoida hukkunute ja raskete vigastustega liiklusõnnetusi. Seetõttu tuli enne sõidukiiruse tõstmise otsust teha ohutusanalüüs.
Lisaks libedusest tingitud lisaohule võeti arvesse ka seda, et talvel on pimeda ja halva nähtavuse ajal sõitvate liiklejate osakaal oluliselt suurem kui suveperioodil. Kuna päevad on lühikesed, siis langevad ka hommikune ja õhtune tipptund pimeda ajale.
Olulise osa analüüsist moodustasid viimaste aastate inimkannatanutega liiklusavariide analüüs nendel teedel. Kui üleüldiselt ei olnud eraldatud sõidusuundadega teedel talveperioodil rohkem inimkannatanutega avariisid kui suvel, siis pimeda ajal eristusid selgelt kaks avariiliiki.
