Intervjuu Eesti vulkanoloogiga: kui suurt ohtu kujutab endast taas ärganud Etna vulkaan?

Sitsiilias ärkas teisipäeva pärastlõunal Etna vulkaan. Purske tõttu tuli katkestada Catania linna lennujaama töö, tuhk langes Etnat ümbritsevatele asulatele. Forte uuris Eesti vulkanoloogilt Heidi Soosalult kui suurt ohtu kätkeb endast Euroopa suurim vulkaan Etna.

Etna on Euroopa kõige suurem aktiivne vulkaan. Viimane võimas Etna purse toimus juulis 2019. Siis kestis purse üle kümne päeva, kraatri seina praost paiskus välja tuhk ja suits. Sellega seoses kuulutas Itaalia riiklik geofüüsika ja vulkanoloogia instituut välja punase ohutaseme ning erinevate riikide välisministeeriumid andsid oma kodanikele välja hoiatused, milles paluti neil hoiduda Sitsiiliasse sõitmast.

Viimase kümne aasta jooksul on vulkaan pursanud viis korda. 2002. aasta purse oli visuaalselt kõige võimsam. Aasta varem viskas Etna tuhapilve 700 m kõrgusele, kahjustades tugevalt lõunanõlva infrastruktuuri (Catania lennujaam tuli sulgeda). Ajalooliselt oli kõige hävitavam purse 1669. aastal, kui laava jõudis rannikuni, hävitades enda teel 16 linna, sealhulgas suurema osa Cataniast.

Kui ohtlik on Etna vulkaan?

Arvestades Etna tihedat tegutsemist, pole ta pursked tavaliselt siiski otseselt eriti ohtlikud. Enamus aktiivsusest toimub mõnes mäetipu viiest kraatrist, mis asuvad kaugel asustatud aladest. Sagedaseks on viimasel ajal saanud kivide pillamise ja laavafontäänidega suurejoonelist vaatemängu pakuvad plahvatushood, paroksüsmid. Need on lühiajalise kestusega. Tuleb ette, et purskehoogude puhul peab arvestama tuhapilvedega kaasnevate ohtudega.

On aga võimalik, et avanevad kraatrid Etna nõlvadel ning hakkavad suurtes kogustes laava välja ajama. Siis on oht, et kuumad kivimimassid voolavad asustatud aladele ning katavad maa-alasid ja maju. Seda on ajaloos juhtunud.

Milliseid vulkaane üldse loetakse kõige ohtlikumateks?

Kõige ohtlikumad on need, mis purskavad plahvatuslikul viisil. Sama vulkaan võib siiski pursata erinevat moodi. Vulkanismi iseloom sõltub geoloogilisest piirkonnast. Kõige hullemad regioonid on selles plaanis näiteks Indoneesia, Filipiinid, Jaapan, Lõuna-Ameerika ja Alaska. Piirkondades, kus laamad omavahel kokku põrkavad moodustub magmat, mis on oma omadustelt plahvatusohtlik.

Põhimõtteliselt kogub purset ette valmistav vulkaan maasügavuses palju jõudu ja võib purske korral paisata sambana välja suure pilve, mis sisaldab palju erineva suurusega kiviosakesi. Kuid ühel hetkel saab pilvel energia otsa: tema jõud ei suuda enam materjali õhku tõsta ning sammas kukub kokku. Siis kujuneb kuum laviin, mis hakkab kiviosakeste, gaasi ja auru seguna mööda vulkaani nõlvasid alla voolama. Selle eestikeelne nimetus on lõõmpilv ja teaduses nimetatakse seda püroklastiliseks vooluks.

Nende ainus lohutus, kes pilve teele ette jääma juhtuvad on, et nad surevad silmapilkselt. Lõõmpilve kuumus on umbes tuhat kraadi ja see rutab nõlvadelt alla kiirusega umbes sada kilomeetrit tunnis, isegi kiiremini.

Tavainimese arusaam on, et vulkaanipurske käigus tapab kuum laava. Kumb on ohtlikum: kas laava või gaasid ja tuhk?

Kõige enam peab kartma sajakilomeetrilise tunnikiirusega liikuvat kõrvetavat lõõmpilve. Võrdlusena on laava voolamiskiirus suurusjärgus kõigest umbes kilomeeter tunnis. Järsust nõlvast alla voolates võiks laavavool saavutada kiiruse kuni mõnikümmend kilomeetrit tunnis. Kokkuvõttes: laava eest jõuavad inimesed põgeneda.

Laavavoolud võivat olla ohtlikud nendega kaasnevate mürgiste gaaside tõttu. Näiteks Islandil toimub selliseid purskeid, mille käigus laava voolab rahulikult, aga maapõuest väljuvad ka gaasid, sealhulgas väävliühendid ja süsihappegaas. Kohale sattunud uudistaja võib jääda gaasimürgituse ohvriks või isegi surnuks lämbuda.

Üks plahvatuslike pursetega kaasnev oht võib olla näiteks see, et purskepilve tuhka sajab vulkaani lähedal oleva asula majade katustele kasvõi meetrite paksuseks kihiks, mille raskusel varisevad majad kokku. Ka selline nähtus on omamoodi oht, millega peab aktiivsete vulkaanide piirkondades arvestama.

Ajaloost on teada väga ohvriterohkeid vulkaanipurskeid, nagu Krakatau ja Pelee, mis on nõudnud kümneid tuhandeid ohvreid. Kas sellised hävitavad ja ohvriterohked vulkaanipursked on võimalikud ka meie eluajal?

Need on võimalikud, aga tegelikult mitte väga tõenäolised. Vulkaani purskamine saab võimalikuks, kui ta sisemuses tekib üleliigne rõhk. Rõhu tekitajaks on maapõue sügavustest kerkiv ülessulanud kivim, magma, mis järjest koldeks kuhjub. Ülearuse rõhu korral hakkab vulkaan otsima kõige lihtsamat teed sellest vabanemiseks.

Magma liigub sinna, kus kivim järgi annab. Tavaline on, et materjal tungib mõne kilomeetri sügavusse, tardub sinna, ning ülearune rõhk saabki ära tarbitud. Kuid mõnikord on kõige kergem tee üleliigsest rõhust vabanemiseks suunduda maapinnale.

Näiteks USA Yellowstone'i vulkaani sees on suur magmakolle või -kamber, mille sees on hulganisti ülessulanud kivimit. Purske korral väljub ühest magmakambrist vaid väike osa materjalist, näiteks 0,1 protsenti ja siis vulkaan rahunebki maha. Ka Yellowstone'i puhul on maa-aluse rõhu kasvamise korral tõenäolisem, et vulkaan rahuneb maha kui et ta purskab. Kuid kui ta purskab, siis tõenäoliselt on purse pigem väike või mõõdukas. See on nagu lotomänguga - kui mängite lotot, siis on vaid väike tõenäosus, et just teie võidate peavõidu. Mõistagi on erinevate vulkaanide puhul need tõenäosused erinevad.

Kui võtame näiteks Vesuuvi, siis võib see olla ohtlik - võimas, aktiivne vulkaan, mille lähedal on asustatud alad. Viimati purskas Vesuuv 1944. aastal ning varem või hiljem purskab ta jälle. 1944. aasta purse oli mõõdukas ja arvatavasti oleks ka purse tulevikus väike või mõõdukas. Aga kui purske oht tekib, siis oleme dilemma ees: kas evakueerida Napoli inimestest tühjaks või pole seda meedet vaja? Need on keerulised küsimused.

Ohtude hindamise muudab raskemaks see, et paljudes piirkondades asustus laieneb vulkaanidele pidevalt lähemale. Kui kusagil Alaskas vulkaan purskab, siis on lähim küla kasvõi 150 kilomeetri kaugusel, aga näiteks Indoneesias ja Filipiinidel on inimasustus kohe vulkaani juures.