1. Maailmas on laiali kuni 25 miljonit soomeugrilast

Soome-ugri ehk uurali rahvaid on kokku üle kahekümne. Uurali keeli kõneleb tänapäeval maailmas kokku umbkaudu 24-25 miljonit inimest. Kõige suuremad kõnelejaskonnad on ungari, eesti ja soome keelel. Need on ka riigikeeled. Teistel soome-ugri rahvastel oma riike ei ole ning nende põlised asukohad asuvad teiste riikide koosseisus.

2. Soomeugrilasi seob keeleline sugulus

Teooria kohaselt kõneldi tuhandeid aastaid tagasi kõikide tänapäevaste uurali keelte esivanemkeelt, niinimetatud alguurali keelt, võibolla kusagil Uurali mäestiku läänejalamil. Aegamisi liikusid erinevad rahvad üksteisest eemale ja nii muutus järjest erinevamaks ka nende keel. Erinevusele andsid hoogu kontaktid teiste keeltega. Näiteks on eesti keelel väga palju mõjutusi balti ja germaani keeltest.

Keelte erinevuste kõrval on soomeugrilastel ka üsna palju sellist, mis on meie keeltes ühiselt alles jäänud. Keeleteadlased on kõigist soome-ugri keelstest kokku leidnud 200-300 ühise päritoluga sõna. Sellised sõnad osutavad näiteks loodusnähtustele, numbritele ja kehaosadele. Nendeks on ka olulisemad tegusõnad. Uurali keelte ühised tunnused on ka näiteks grammatilise soo puudumine ja käänete rohkus.

3. Keelte lähedane ülesehitus on mõjutanud soomeugrilaste sarnast iseloomu

Uurali keelte sugulus on mõjutanud uurali rahvaste mõtlemist ja maailmanägemist. See teeb teineteisemõistmise kultuurilistest erinevustest hoolimata hõlpsaks.

Näiteks pole üheski uurali keeles mõtlevale inimesele teda ümbritsev elus ja eluta loodus mitte materjal, nagu indoeurooplasele, vaid partner. Samuti pole enamikule meie hõimurahvaste kultuuridest omane agressiivsus: ajaloo käigus on püütud arvestada aina uute ja uute naabritega, kuni nende eest tuli taanduda, säilitamaks enese iseolemist. Võiks olla tähenduslik, et NSV Liidu lagunemisprotsessis, mis on vallandanud mitmeid veriseid rahvuskonflikte, ei ole soome-ugri rahvaste asualadel valatud tilkagi verd.

4. Soomeugrilaste ühine sümbol on tsirk

Soomeugrilased valivad igal aastal omade seast aastaks välja soome-ugri kultuuripealinna tiitli kandja, mis esindab tähelepanuväärselt soome-ugri kultuuripärandit. Selle aasta soome-ugri kultuuripealinn on Abja-Paluoja, ajalooline Mulgimaa pealinn. Kultuuripealinnade liikumisega tõstetakse teadlikkust uurali rahvastest ja keeltest, tugevdatakse soome-ugri ühtsust ja hoogustatakse kohalikku arengut soome-ugri maailmas.

Kultuuripealinna tiitliga käib kaasas ka kultuuripealinna sümbol-lind Tsirk. Selle tiibadel on 26 sulge, üks iga soome-ugri rahva kohta. Praeguseks on lind külastanud paljusid soome-ugri piirkondi ja rahvaid: setosid, udmurte, ungarlasi, karjalasi ja marilasi ning nüüd on ta taas Eestis, mulkide juures.

5. Mulgi kuue musta värvi saamiseks leotati kangast rauarikkas soolvees

Tuntuimaks rahvariideks Eestis on kindlasti mulgi villane pikk-kuub. Mulgimaal on pikk-kuube kandnud nii naised kui mehed, samas kui mujal Eestis oli naiste kehakatteks enamasti jakk. Mulgi pikk-kuub oli musta värvi. Musta värvi saamiseks leotati pruunist lambavillast lõnga või kangast rauarikkas soovees. Halliste kandis oli naiste pikk-kuuel hall või pruun krae, kuna meeste pikk-kuue krae oli sinine. Jõukamatel mulkidel olid pikk-kuue varrukate ja hõlma siseküljed punasest ja kallist poeriidest. Kuued olid kaunistatud punase paelaga - kaaruspaelaga, mis moodustas selle pinnal huvitavaid silmusmustreid.

6. Mulgid olid esimesed, kes pidasid oluliseks tütarde haridust

Mulkide üheks oluliseks sissetulekuallikaks sai juba 18. sajandi lõpust linakasvatus. Põhja-Ameerika kodusõja tõttu tekkinud puuvillapuudus oli maailmaturul kergitanud lina hinda ja linast saadav tulu kiirendas nii talude päriseksostmist kui ka jõukuse kasvu. Mulgid investeerisid kogutud rikkuse võimalikult paljude laste harimisse ja nii said haritud ka mulkide pere tütred. Mujal oli kombeks, et hariduse saavad ainult pere vanimad pojad.

7. Mõrsja usinuse välja selgitamiseks peitis peig võtme kositava voodi alla

Soomeugrilased on ajalooliselt kasutanud nii enne pulmi kui ka pulmade ajal mitmeid viise, kuidas mõrsja töökust ja usinust välja selgitada. Eestlaste kohta on näiteks teada, et peig viskas salaja võtme kositava neiu voodi alla ja tuli nädala pärast vaatama. Kui võti veel nädala pärast seal oli, sai ta teada, et tegemist on lohaka tüdrukuga. Või peitis peig võtme vokikoonlasse. Mõne päeva pärast vaadates ja võtit koonlast leides teadis ta kindlasti, et tüdruk on laisavõitu ja teda ei maksa kosida. Maridel ja udmurtidel pidi pruut aga pulmas pannkooke küpsetama: vahel anti talle neli panni korraga ja ta pidi kõigiga hakkama saama, ilma et midagi kõrbema läheks.

8. Tikandid ei olnud ainult silmailuks, vaid kaitseks kurja eest

Ajal, kui riideid valmistati käsitsi, oli peamiseks rõivaste eristajaks kaunistuste süsteem. Üks keerulisemaid ja algupärasemaid rõivaste kaunistamise viise on tikkimine. Eriti kuulsad on just maride tikandid. Tikandid ja mustrid ei olnud rõivastel vaid silmailuks, see oli ka kaitsemaagia halva ja kurja eest. Lisaks oli rahvariietes ja teistes käsitööornamentides väga armastatud värv punane. Usuti, et punane värv kaitseb kurja eest.

9. Üks istekoht söögilaua ääres püsis alati tühi

Uurali eelmäestikus Euroopa ja Aasia piiril elavad komid õhtustasid alati koos perega. Söögilaua taga kehtis aga tosin reeglit, mida tuli rangelt järgida. Nende vastu eksija sai peremehelt rusikaga vastu laupa ja polnud vaja seletadagi, mille eest. Kõik said aru.

Igaühel oli lauas oma koht, aga pühasenurgas olev istekoht jäi alati tühjaks. See kuulus jumalale. Peremees istus jumala kõrval, perenaine aga ahjule kõige lähemal. Lisaks kuulus esimese lusikatäie õigus alati peremehele, alles seejärel said süüa teised.

Komide söögilaua all ei tohtinud jalgu kõigutada ega küünarnukke lauale asetada. Söömise ajal ei tohtinud ka kogu aeg lusikat käes hoida. Kes hoidis, seda peeti täitmatuks. Samas ei tohtinud lusikat ka taldrikuäärele jätta. Arvati, et sellisel juhul saavad kurjad vaimud kasutada lusikat sillana ja toidu sisse ronida. Toidukorra ajal ei tohtinud ka laua ümber liikuda, muidu saavat tulevikus perekond nii suur, et seda on raske ära toita.

10. Põhjarahva elamu uks oli verine

Põhjarahvaste hulka kuuluvate saamide elamuaset nimetati kojaks. Sellel oli kaks ust, lõunapoolne ja põhjapoolne. Põhjapoolset kutsuti veriseks ukseks. Just selle sissepääsu kaudu läksid mehed jahile ja naasid saagiga. Ukse juures hoiti nii pere toiduvarusid kui ka šamaanitrumme ja vaimukujusid. See oli koht, millele naistel oli keelatud läheneda ja mehedki läksid sinna harva. Naised toimetasid pigem koja eesosas ja koja ees.

Allikad:

Eesti Rahva Muuseumi YouTube veebituur

Eesti Rahva Muuseumi ajaveeb

Mulgimaa kodulehekülg

Fenno-Ugria kodulehekülg

Toimetas: Aivar Pau