Oxfordi ülikool: meie koroonavaktsiini teise süstiga tasubki pikemalt oodata
(4)
Kuna Oxfordi ülikooli ja AstroZeneca loodud koroonavaktsiini maine on hiljuti veidi kannatada saanud – näiteks Eesti asjatundjad ei soovita seda manustada 70-aastastele või eakamatele –, uuris Oxfordi ülikooli teadlastiim selle tõhusust uuesti.
Nad kinnitavad 1. veebruaril avaldatud teadustöös, et vaktsiin on COVID-19 tõve ennetamisel tõhus, võib takistada selle saanud inimesel nakkust levitamast ja (mis tähtsaim) esimese ja teise vaktsiinisüsti vahele tasub jätta nii palju aega kui võimalik.
Üldlevinud on reegel, et esimese ja teise koroonavaktsiini-süsti vaheline aeg ei tohiks ületada 12 nädalat ja optimaalne oleks kaheksa nädalat, mis jätab "mänguruumi", kui teise doosi manustamine mingil põhjusel venib.
Oxfordi uusimate andmete järgi tasubki aga nende vaktsiini teise süstiga 12 nädalat: esimese mõju vahepeal ei vähene, aga teine mõjub sel moel tugevamalt. Ka on ootamisest kasu senise vaktsiininappuse tõttu.
Tasub märkida, et Oxfordi värske uuring on eelretsenseerimata (sama ala kolleegid-asjatundjad pole seda veel hinnanud). Saidil ScienceAlert ilmunud artikkel on uuringumetoodika vastu skeptiline, kuigi üldiselt lootusrikas.
Eestisse saabus esimene partii Oxfordi/AstroZeneca koroonavaktsiini eile, kokku 7200 doosi.
Mida siis arvata Oxfordi soovitusest teise vaktsiinisüstiga kaheksa nädala asemel pigem 12 nädalat oodata? Forte palus kommenteerima kaks Eesti asjatundjat.
Mõlemad leiavad, et soovitus teise doosi manustamisega 12 nädalat oodata pole veider, pakkudes välja selle võimalikke põhjuseid.
Viroloog ja professor Andres Merits: Oxfordi varasemad andmed polnud täielikud, uskuda tuleb uusimaid
1. veebruari artikkel ongi viimane ja kõige põhjalikum AstraZeneca ja Oxfordi vaktsiinikatsetuse analüüs. Kõik eelnevad olid vahepealsed tulemused, mis põhinevad mittetäielikel andmetel.
Seega teaduslikust vaatepunktist on varasemad analüüsid piiratud (katse polnud läbi), uusim on täielik ja uskuda tulebki just selle andmeid.
Samas saatsid nad ravimiametitele vahepealsed andmed, mis põhjustab segadust, kuna sealt 8- ja 12-nädalase intervalli suur erinevus välja ei tulnud.
Seega ei pruugi riiklikud vaktsineerimisotsused andmete täiskomplekti arvesse võtta. Ei saa öelda, et need on nüüd kivisse raiutud ja enam ei muutu, tehakse jätku-uuringuid ja täiendavaid katseid. Kuid uusim uuring on parim, mida praegu andmetest välja lugeda saab
Oxfordi soovituse põhjus ei ole tootmises. Ma arvan, et põhjust tuleb otsida molekulaarbioloogiast ja -immunooloogiast.
Oxfordi/AstroZeneca šimpanside adenoviiruse põhine vaktsiin tekitab immuunvastuse kahe viiruse vastu: SARS-CoV-2 ja adenoviirus ise. Immuunvastuse tugevus sõltub ajast.
Mina oletan, et et varasemates ajapunktides (süstide vahe 3–8 nädalat) on adenoviiruse vastane immuunvastus liiga tugev ning inaktiveerib teise süstiga organismi viidava vaktsiini enne, kui see rakkudesse jõuab ja seal SARS-CoV-2 valke tootma hakkab.
Antikehade eluiga on u 90 päeva. Seega hakkab vaktsiini (adenoviiruse) vastane immuunvastus vähenema ja langeb 12 või enama nädala pärast tasemeni, mille puhul see vaktsiini rakkudesse jõudmist enam et takista. Siit siis ka parem SARS-CoV-2 valgu tootmine ja parem kaitse.
See on muidugi ainult oletus, mis ei pruugi osutuda õigeks. Ma ei tea kas, selle nähtuse (suurem intervall – parem kaitse) aluspõhjuste uurimisega tegeldakse. Ma oletan, et jah, sest kui probleemist aru saada, siis on võimalik seda ka ratsionaalselt lahendada
Akadeemik ja ettevõtja Mart Ustav: asi võib olla adenoviiruse vastupidavuses
Inimese immuunvastuse tekkel on mitu etappi. Mis ja kuidas nende kulgu ajaliselt mõjutab, sõltub sellest, kuidas immuunvastuse märklaud – viiruse antigeen – on immuunsüsteemile nähtav, millisel tasemel ja kaua see on organismis olemas. See on keeruline ja tavaharidusega inimesele raskelt mõistetav.
AstraZeneca vaktsiin kasutab adenoviiruse vektorit, mis viib adenoviiruse kombel antigeeni enamikul juhtudest lihasrakkude tuuma, kus see hakkab tootma mRNAd SARS CoV-2 ogavalgu tootmiseks. Ka teised adenoviiruse geenid on aktiivsed ja nende geeniproduktide (adenoviiruse valkude) vastu tekib ka immuunvastus.
On võimalik, et lihasrakkudes võib adenoviirus olla kaua aega ja toota kogu aeg SARS-CoV-2 ogavalku. On võimalik, et see tingibki vajaduse hoida kahe süsti vahel pikemat aega.
Selle aja jooksul saavad viirusvektoriga nakatunud lihasrakud ära kaduda, immuunsüsteemil on võimalus puhata ja immuunvastusel küpseda, et seejärel teise süstiga manustatava antigeeni ilmumisel organismis võimsalt uuesti kasvada.
Pfizer/BioNTechi ja Moderna vaktsiin tekitavad ogavalgu kõrge ekspressiooni, mis on lühiajaline, sest DNA on oluliselt lühema elueaga rakus – võrreldes adenoviiruse DNA-ga, mis postmitootilistes lihasrakkude tuumades saab kaua olla aktiivne ja ekspresseerida valke.
