Ford on Euroopas jätkuvalt nagu sõõm värsket ookeaniõhku – ehkki sõiduomaduselt “sakslasega” võrreldav, teeb see sõidumugavuse ja varustusega neile silmad kaugelt ette. Senini. Tänini. Mille eest tuleb olla tootjale tänulik.

Fordi suurim takistus müügiedu saavutamisel siinses regioonis on hinnastamispoliitika. Kuigi sõidukid on hinda väärt, pole teised oma hinnasiltidele nii julgelt numbreid maalinud – see on peamine põhjus, miks me Focuseid, Mondeosid ja Kugasid edetabeli tippu murdmas ei näe.

Aga lähme tagasi loo peategelase, uue kompaktklassi linnadžiibi Ford Kuga juurde: kuigi värske gene istmed ei ole enam ehk nii diivanpehmed nagu eelkäijal, on need jätkuvalt oluliselt mugavamad kui paljudel sama klassi võistlejatel.

Kuga välimus on lahe: mittemidagiütlev konservatiivne joon on asendunud vaba ja rõõmsameelse naivismiga – punnis silmad, langev katusejoon, S-Line’i punased pidurisadulad ja 2 summutitoru annavad märku sõna- ja tegutsemisvabadusest.

Ja vedrustusele, mis maasturitaolise puhul on A ja O, sõna- ja teovabaduse süda, tuleb lausuda vaid kiidusõnu: nime poolest linnadžiip, kehastub Kuga pikal teekonnal mõnulejaks maanteelaevaks ega jää hätta ka kohtades, kus teid on vähe või pole neid üldse.

Vedrustuse eelised tulevad esile muidugi juhul, kui veljele on ümber pandud korralik rehv, mitte püksirihm. Isegi kehva kujutlusvõimega sõitja võib end korraliku rehviga Kuga roolis kujutleda kuskile Ameerikamaale. Route 66, miks ka mitte – nüüdseks on sellest saanud Kuga võimekamale poolele paras proovikivi.

Ent kõige kõvem sõna Fordi, sh Kuga juures on juhiabid, mis võimaldavad linna- ja maanteesõidul ennetada rea autojuhi rumalaid otsuseid või nägematajätmisi. Omas klassis on Kuga üks arenenuma intellektiga isendeid – ja selle nutikus sai suvel päris korralikult proovile pandud.

Kuga tegi pikemad sõidud eriti hõlpsaks: kodust minnes lükkasin käigu ja kohanduva kiirusehoidja sisse ning edasi toimetas auto ise, Haapsaluni välja. Minu ainus ülesanne oli jälgida teed ja keerata rooli õiges suunas.

Uue Kuga infolust ei ole teab mis lollikindel, sekundite asemel kuluvad minutid, et telefoni paarida, otsida üles kõik hoovad ja nupud ning seesama va ACC üles leida. Aga kui nipid käes, kulgeb edasine lepse reega.

Kuga pardakompuuter suudab lugeda liiklusmärke ning kiiruse vastavaks säädida, sealjuures on põnev jälgida, mis numbrid digitaalsel spidomeetril jooksevad – 90 alas 94-95 km/h, ent GPS-il ontlikult 90 km/h.

Sama 100 km/h ja 110 km/h – spidokas näitab veidi üle, päriselus on kõik lubatu piires. Psühholoogiline trikk? Rehvidest tulenev möödapanek?

Veidi valvsust uinutav on see nutikas masinavärk küll, aga niipea kui pilgu teelt ära pöörad, piuksatab juhiabi pahaselt ja käsib fookuses püsida. Kõike niisiis vist parasjagu?