Ateena II maailmasõja järel: Briti vabastajad võitlesid inimestega, keda nad olid just vabastanud
(145)
Toetus riigi kommunistidele oli aga suur ning Churchill pelgas nende võimulesaamist. Ta sõlmis liidu Kreeka äärmusparempoolsetega ja muutis Ateena sõjatsooniks, kus 80 000 Briti sõdurit pidid võitlema inimestega, kelle nad olid äsja vabastanud, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.
Päike loojus, kui Kreeka peaminister Geórgios Papandréou lähenes 17. oktoobril 1944 Faliro lahele, mis asub Ateenast kagus. Peaminister seisis soomuslaeva Averof pardal ning vaatles ühtviisi kergendatult ja rahutult rannikut.
Veetnud mõne viimase kuu Kairos eksiilis, oli Papandréou saadetud tagasi Ateenasse osana Ühendkuningriigi peaministri Winston Churchilli plaanist ehitada Kreeka pärast kolmeaastast Saksa okupatsiooni jälle üles.
Papandréou ja äsja ametisse määratud Kreeka valitsuse saatjaks oli Churchill lähetanud võimsa liitlaste sõjalaevastiku.
Kuigi võit oli juba kindel, teadis Papandréou hästi, et rahu polnud kaugeltki tagatud. Ateenas ootas teda ees tohutu ülesanne: ühendada kreeka rahvas ja arvukad poliitilised rühmitused, mis okupatsiooniajal olid ägedasti natside ja ka üksteise vastu võidelnud.
Loomulikult ootas Papandréou maabumist, et koos eufooriliste kaasmaalastega maa vabastamist tähistada. Järgmisel päeval sõitis ta Ateenasse, ümbritsetuna 10 000st täisvarustuses Briti sõdurist ja kõikjal veerevatest tankidest.
„Pikka iga Churchillile, Rooseveltile ja Stalinile! Pikka iga Briti sõduritele, meie vabastajatele!“ hüüdsid juubeldavad kreeklased, kes olid kogunenud teeveerde ja rõdudele, et lehvitada neile Suurbritannia, Nõukogude Liidu ja Kreeka lippudega.
Inimesed embasid Briti sõdureid ja suudlesid neid põskedele, viskasid lilli nende tankidele järele ning laulsid ja tantsisid tänavail.
Syntagma väljakul Kreeka parlamendi ees Papandréou peatus. „Mu kallid kaasmaalased,“ kõlas tema hääl üle väljaku ülesseatud valjuhäälditest. „Mitte kusagil mujal okupeeritud Euroopas pole olnud sellist kõikehõlmavat vastupanu kui siin, Kreekas,“ ütles ta ning sai kurdistava aplausi osaliseks.
Papandréou võis kergendustundega hingata. Tema õnn jäi aga üürikeseks. Kõigest kuus nädalat pärast naasmist pöörasid britid ja Kreeka kommunistid, kes olid külg külje kõrval sakslaste vastu sõdinud, relvad üksteise vastu. Ateena tänavad muudeti veriseks lahinguväljaks ja elu kaotasid tuhanded.
