Seal koondas ta lahinguväljadel langenud mehed enda ümber sõjamängudeks ja pidusöökideks Midgårdis, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.
Jumalate kuningas oli siiski enamat kui ainult sõdalane. Ta valdas ka nõia- ja luulekunsti. Väidetavasti ei saavutanud Odin iialgi ainult üht asja: populaarsust tavainimeste hulgas.
Odin, vanapõhjakeelses kirjapildis Óðinn, oli viikingite mütoloogias jumalate kuningas. Põhjamaade müütides kirjeldatakse teda kui võimsat võitlejat ja viikingid pidasid Odinit üheks tähtsaimaks sõdalaseks, seda isegi teiste jumalate hulgas.
Islandlasest ajalookirjutaja Snorri Sturlusoni kirja pandud lugulaul "Noorem Edda" pajatab kujundlikult Odinist, kes juhib ragnaröki ehk maailmahuku ajal oma kaheksajalgset hobust Sleipnerit jumalate viimases sõjas hiidude vastu.
Kirjelduse järgi ratsutas kõige ees Odin, kel oli kuldne kiiver ja kaunis rõngassärk ja oda, mille kohta ta ütles Gungnir (Kohutav – toim). Teisisõnu oli Odinil kõigi Asgårdi jumalate seas kõrgeim staatus.
Sõda polnud aga kaugeltki ainus asi, milles see jumal oli asjatundja. Ta oli ka suurepärane skald, looduselementide võitja ja osav kujumuutja ning maag, samuti paljude teiste jumalate, sealhulgas Balderi ja Thori isa.
Paljud aspektid Odini jumaluses tähendasid, et peaaegu igal viikingil oli põhjus teda austada. Isegi kui viikingid austasid Odinit, polnud ta siiski veidral kombel populaarseim jumal – vähemasti paistab nii Edda-laulude "Harbardi laulust": "Odin saab langenud jarlid, samas kui Thor saab kõigest orjad."
Nii see tsitaat kui ka hilisemad ajaloolased osutavad, et Odin oli ennekõike viikingite ülemklassi – suurmeeste, jarlide ja kuningate – jumal. Tavalistest talupoegadest viikingite lemmikjumala roll langes selle asemel Odini pojale Thorile.
