Teadlastel on kavas välja uurida ja kaardistada kõik need sajad tuhanded viirused, mis levivad esiti loomadel, ent võivad neilt inimestele kanduda ning vallandada uue pandeemia. Kas me aga saaksime ilma viirusteta üldse elada, on iseküsimus, vahendab ajakiri Imeline Teadus.
Mõnikord võib abi saabuda kõige ootamatumast kohast. Uue koroonaviirusega SARS-CoV-2 nakatunuist on juba üle 2,3 miljoni inimese surnud, kümned miljonid on tõsiselt haigestunud ja peaaegu terve planeedi elanike elu on täiesti pea peale pööratud.
Pandeemia ajal on viirus end näidanud inimkonna vaenlasena. Kuid päeval, mil koroonaviiruse vastu leitakse tõhus ravim, on see paradoksaalsel kombel pärit teiselt viiruselt.
Koroonaviirusevastases võitluses teevad teadlased praegu just nimelt seda tööd. Oxfordi teadlaste koroonavaktsiin põhineb näiteks adenoviirusel, mis tegelikult põhjustab šimpansidel külmetushaigust.
Selle viiruse pärilikkusmaterjalist on tilluke fragment välja lõigatud, et viirus ei saaks inimestel haigust põhjustada, ning see tühimik on asendatud koroonaviiruse geneetilise koodi fragmendiga.
Viirusi ei pea aga vaenlastest sõpradeks muutma üksnes mõne haiguse ravis. Tegelikult on viirused meie organismile hädavajalikud.
Evolutsiooni käigus on need end juba üsna varajases arengujärgus inimese pärilikkusmaterjali istutanud ning nüüdisinimese DNAst on tervenisti kaheksa protsenti pärit viirustelt, mis kunagi kauges minevikus meie esivanemaid nakatasid.
Tõenäoliselt ei eksisteeriks inimesed ja teised imetajad sellistena ilma nende omadusteta, mille viirused on meile andnud.
Viirused on sama vanad kui elu, kuid võrreldes bakterite ja kõrgelt arenenud organismide rakkudega on viirused nii lihtsa ülesehitusega, et neid ei peeta üldiselt elusateks organismideks (ehkki on ka seisukohti, mille järgi tuleks need eluslooduse alla liigitada). '
Erinevalt eluslooduse esindajaist ei koosne viirused aga rakkudest, ei kasva ega suuda endale energiat toota.
Viirus koosneb peamiselt geneetilisest materjalist, mis on kapseldatud valgust kesta, ning kui kusagil lähedal ei ole elava organismi rakke, millele "nõjatuda", siis viirus üksipäini ellu ei jää.
Viirusosakesel ehk virionil pole endal vajalikke mehhanisme ei enda pärilikkusmaterjali kopeerimiseks ega oma membraani jaoks valkude sünteesimiseks, samuti pole sel aine- ja energiavahetust.
Selle asemel võtab viirus üle elusorganismi raku ja kasutab selle mehhanisme enda kopeerimiseks ja seeläbi järgmistesse rakkudesse sisenemiseks.
Loe viiruste mitmetahulisest maailmast lähemalt jaanuari Imelisest Teadusest!
