Kaitseväe juhataja Martin Herem: ka koroonakriisist oleme seni tulnud välja võitjana!

Kaitseväe juhataja kindralmajor Martin Herem andis ajakirjale Sõdur 2020. aastat kokkuvõtva intervjuu, kommenteerides nii maakaitse edasist arengut, COVID-19-kriisi, Balti koostööd, uute relvasüsteemide hankeid kui ka rahvusvahelist olukorda.

Õppusega Decisive Lancer pandi proovile maakaitseringkondade võime tegutseda reaalses kriisis. Millised esmased järeldused sellest saame teha?

Ma ei osalenud küll selle õppuse ettevalmistuses ega korraldamises, aga ülesande püstitasin mina.

Ütleme nii, et kui maakaitseringkond kujutab endast territoriaalse vastutusega sõjalist ja sõjalise juhtimise võimet, kes korraldab ja koordineerib riigikaitset oma territooriumil, siis see õppus näitas, et potentsiaali ülesande täitmiseks piisab.

Tegelikult on ka möödunud aastatel sama asjaga tegeldud: siis, kui tegutsesime veel kaitseringkondadega kaitseväe struktuuris (eksisteerisid 1998–2014 – toim.), mitte maakaitseringkondadega kaitseliidus (alates 2014. aastast).

Vajalik teadmine on kaitseliidu malevates ja maakaitseringkondades tegelikult kõik olemas. Võimalik, et veidi soiku jäänud ja vana teadmine, aga inimestel on arusaam olemas, mida nad tegema peavad.

Tähtsaim on praegu seda võimet edasi harjutada ja arendada. Küsimus pole ainult rahas ja riistvaras, mingite asjade juurde ostmises või inimeste arvus, vaid ennekõike protseduuride ja meetodite väljaarendamises ja selgeksõppimises.

Mõned poliitikud on väitnud, justkui oleks omal ajal kaitseringkondade kaotamine ja jalaväebrigaadidega asendamine kuidagi kaitsevõimet nõrgendanud. Ometi esindab maakaitseringkondade tegevus ju sarnast territoriaalset jaotust. Kas need kaks asja on üldse omavahel võrreldavad?

Esiteks olid sel ajal eksisteerinud kaitseringkonnad paberi peal väikesed brigaadid, mille jaoks meil tegelikult ressurssi ei olnud. Ei olnud ei inimvara ega raha.

Nüüd, kui oleme ringkonnad ringi teinud kaitseliidul põhinevaks, sellist tühimikku enam loomulikult ei ole. Ei ole enam reaalselt mitteeksisteerivaid struktuure, vaid on tegelikult eksisteeriv struktuur ja selle ülesanded on täidetavad.

Omaaegsetel kaitseringkondadel olid lahingupidamisele seatud ülesanded, mida nad poleks ressursi puudumise tõttu suutnud täita. Minu meelest tehti siiski suur viga, kui kaitseringkonnad muudeti kaitseliidul põhinevaks ja jäädi ootama ressurssi.

Ei tehtud enam piisavalt arendustööd, mis puudutas inimeste oskusi, teadlikkust ja kohusetunnet, vahepeal jäi see üsna soiku. Kuid juba enne kui mina asusin kaitseväe juhatajaks, hakati selle arendusega uuesti tegelema.

Aga nüüd on meil ka parem arusaam, milleks maakaitse, mis põhineb kaitseliidu ettevalmistatud võimel, suuteline on. Maakaitseringkond peab olema ühenduslüli sõjalise riigikaitse ja kõigi tugistruktuuride vahel nii rahuajal, kriisis kui ka sõjas.

Millisena näete maakaitse arengut tulevikus? Milline roll on kaitseväel ja milline kaitseliidul tegeliku kriisi või sõja puhkemisel?

Kaitsevägi sisaldab ka seda osa kaitseliidust, mida kaitseliit valmistab rahuajal ette sõjaks. Maakaitseringkonnad on sõjalises mõttes kõigi oma malevate ja malevkondadega kaitseväe osad.

Kaitseliit valmistab lisaks ette mittesõjalist osa, mida kaitsevägi oma olukorrateadlikkusest, ohuhinnangust jms lähtudes saab kujundada ja ka mingil määral arendada. Aga me ei saa sinna enam väga palju füüsilist ressurssi ja inimvara panna, siinkohal peab ka ülejäänud riik, sh teised ministeeriumid õla alla panema, kelle ülesandeid nad täidavad või keda nende ülesanded toetavad.

Perspektiiv on endiselt see, et kui me räägime territoriaalselt, konkreetsest keskkonnast kui maastikust, taristust, elanikkonnast või saadaolevatest ressurssidest, peaks maakaitseringkonnal olema hea ülevaade sellest, kuidas saab selles keskkonnas tegutseda ja mida sellest keskkonnast võtta.

Seda pole vaja üksnes selleks puhuks, kui Eesti riik, kaitsevägi ja kodanikud peaks sõtta sattuma. Ka näiteks need küsimused, kuhu liitlasi paigutada, kellega nad peaksid kohapeal rääkima; või läbikäimised omavalitsuste ja politseiga on suuresti maakaitseringkonna korraldada. Seal lihtsalt teatakse kohalikke olusid paremini.

Aga kui sõja ajal tabaks rakett näiteks peastaapi, kas siis maakaitseringkondade staabid suudaks ka ise sõda pidada?

Päris kindlasti. Pealegi, kui sõja korral tabaks rakett peastaapi ja seetõttu saaks põhijuhtimispunkt hävitatud, oleme midagi väga valesti teinud.

Sõja ajal me ei hakka siit Filtri teelt / Juhkentalist asju juhtima, vaid paikneme kuskile maastikule või tõenäoliselt ikkagi taristusse mõnes asustatud punktis. Maakaitseringkonnad peavad loomulikult suutma sellist sõjalist tegevust korraldada juhiste järgi, lähtudes kaugematest eesmärkidest.

Covid-19 on sel aastal kaitseväele olnud tõeliseks katsumuseks. Kuidas me sellest lahingust välja tuleme, kilbiga või kilbil?

Praegu ikka kilbiga. Suures plaanis oleme jätkanud kavandatud väljaõppega, pärsitud on olnud pigem rahvusvaheline koostöö ja riikidevaheline liikumine.

COVID-ist hoolimata oleme oma väljaõppe ikkagi ära teinud, näiteks rohkem kui 3000 osalejaga Kevadtormist või samast Decisive Lancerist rääkides. Loomulikult oleme pidanud õppusi muutma, pole saanud nii vabalt ja sellises ulatuses kõiki manöövreid või toiminguid teha kui oli esialgu planeeritud. Aga põhiasjad said tehtud ja see on tähtis.

Me pole kuidagi COVID-i otsa koperdanud, ühegi õppuse käigus ei ole tekkinud nakkuskoldeid. Selle taga on olnud kohusetunne, et peame asju edasi tegema, ning tarkus, et me pole viirust levitanud.

Samuti on meil olnud tõenäoliselt ka üksjagu õnne. Seega ütlen, et me tuleme sellest lahingust raudselt kilbiga. Me ei ole ära jätnud midagi suurt ja tähtsat COVID-ihirmus ning see risk on ennast õigustanud.

Ära pole jäetud ka rahvusvahelisi tööasju. Kõige dramaatilisem oli ameeriklaste reaktiivsuurtükiväe õppus siin, keset mida me saime teada, et 12 ameeriklast on COVID-positiivsed.

Me jätkasime õppusega, mis oli ka arusaadav, sest suurtükivägi laseb kilomeetrite kaugusele ja raadio teel viirus siiski ei levi. Aga meil oli ka vahetuid otsekontakte ja ikkagi suutsime vältida seda, et liitlased oleks meile viirust edasi andnud.

Kui õppus sai läbi, jäid need liitlased Eestisse seni, kuni haiged sõdurid olid terveks saanud. Ma usun, et see oli ka ameeriklastele positiivne üllatus, et me ei jätnud õppust seisma ja lubasime neil siia jääda, kuni nad terveks saavad.

Loe täisteksti ajakirjas Sõdur nr 6/2020