Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere, kes ise koroona läbi põdenud, ütleb intervjuus Fortele, et ühelt poolt on äärmiselt oluline rääkida nendega, kes vaktsiinide suhtes vaenulikult meelestatud, ent avalik diskussioon midagi muud kui ärakuulamine ja lepituse otsimine.

„Tundub, et sellega on juba hiljaks jäädud," sõnab teadlane ja märgib, et teadlase „relv" on selgitus, kuidas maailmas ja eriti kõnesolevas valdkonnas asjad käivad.

Kui otstarbekas tundub teile (näiteks ajaloolise kogemuse pinnal) teadlaste ja nn lamemaalaste või antud juhul vaktsiinivastaste vahelise avaliku diskussiooni alustamine? Kas ollakse mõttemaailmaga liiga eri tasanditel või leiduks teemades siiski ka kokkupuutepunkte, mille läbiarutamisest võiks kasu sündida?

Eri arvamuste olemasolu on inimkonna suur rikkus, millele kaudselt toetub kogu ühiskonna areng.

Probleemi ees oleme siis, kui eri arvamuste pooldajad üksteist ei usaldata. Suure probleemi ees siis, kui üksteisega enam ei räägita ja tõsise mure ees siis, kui asutakse üksteist demoniseerima. Ükski neist hoiakutest pole uus ning ähvardamine ja mõnitamine paiknevad kuskil demoniseerimise lähedal.

Mõnedes vaidlusalustes küsimustes, nende seas lapiku Maa üle käiv arutelu, on võimalik asju lahendada Richard Feynmani soovituste alusel ehk koduköögis rakendatavate mehaanika- ja füüsikaseaduste abil. Muidugi vajab see eri mõtteviiside pooldajate teatavat ettevalmistust, mis aga ei lähe väga kaugele gümnaasiumifüüsikast ja Newtoni seadustest. Viimaseid tuleb selles aspektis, tõsi küll, rakendada vedelike ja gaaside liikumisele; ja seda gümnaasiumis enam ei õpetata.

Inimtervis ja veel enam elu tervikuna on aga mõõtmatult keerulisemad nähtused. Kaks aastat tagasi - 2019 - sai riigi teaduspreemia keemia ja molekulaarbioloogia vallas Eesti biokeskuse kollektiiv, nende seas ka praegune COVID-19 tõrje teadusnõukoja liige, värske akadeemik professor Krista Fischer. Nad vaatlesid geeniinfo alusel muu hulgas seda, kuidas peaks doseerima 14 Eestis päris levinud ravimit.