TEADUSARTIKKEL | Kuidas ära tunda tervisepaanikat?
Viirused on oma olemuselt bioloogilised nähtused, ent viirusepuhangul on mõju ka sotsiokultuurilisele dimensioonile - meil on välja kujunenud kollektiivse defineerimise süsteem, mis aktiveerub ohu ja kõrgendatud riski tajumisega, ning paneb meid käituma tavapärasest teistsugusel moel.
Teisisõnu, kui ühiskonnas on pead tõstmas uudne haiguspuhang, mida tajutakse ohuna tervisele ja elule, kipume järgima teatud mustreid, mis väljenduvad kõige nähtavamalt puhangut ümbritsevas diskursuses.
Seda võimegi nimetada tervisepaanikaks (mitte küll meditsiinilises mõttes ega selline, mis väljendub paanikahoos, loodetavasti). Oluline on tähele panna, et puhangu raskusaste ei olegi seejuures niivõrd oluline, kuid samal ajal ei ole välistatud, et tegu võiks olla ka meditsiiniliselt raske epideemiaga.
Seda enam seisame silmitsi keerulise situatsiooniga - teadlased, meditsiinitöötajad, ajakirjandus peavad panustama sellesse, et ühiskond võtaks infektsiooni tõsiselt, samal ajal aga hoidma diskursust proportsioonis, et minimeerida hirmu, stigma, süüdistusi, valeinfot ning suudaksime ühiskonnana parimal võimalikul moel epideemia seljatada.
Seesugune tervisepaanika kutsub esile inimmõistuse normaalse osa, selgus- ja korrastusvajaduse, et tulla toime keerulises situatsioonis. Teisisõnu - ühed esimesed küsimused, mis me küsime, on kelle pärast, miks, kust sündmus on alguse saanud (kust see pärineb, kellelt see pärineb või isegi üksikisiku tasandini välja - kust sa selle said). Nendest trendidest joonistuvad juba selgemini välja kolm suuremat mustrite gruppi - halvustamine ja ohvristamine, õppus ja hoiatus, huumor.
Ikka see hea ja halb, oma ja võõras
Esimese tööriistaks on eelkõige ka kultuuriteadustest tundud polariseerimine, mis on ühtlasi ehk kõige selgemini ära tuntav just päritolu küsimuses. Mõeldes näiteks sellele, kuidas on aasta jooksul muutunud meie reaktsioon kuuldes nime „Hiina", on näha, et arvatav päritoluriik hakkab seesugustes sündmustes kandma justkui vaenlase rolli, millesse on haaratud ka küsimused loomsest päritolust (sest seesugune loomadelt ülekandumine saab toimuda ju ainult „madalamas" piirkonnas).
Süüdlase otsimise nõiajaht ei piirdu ainult päritoluga. Inimtekkelisus, inimeste orjastamise plaanid ja muud kõhedad alternatiivteooriad on tihti pakkumas selgitusi muidu justkui seletamatutele sündmustele, mis teeb selgusvajaduse all kannatava mõistuse lihtsasti mõjutatavaks. Ent polariseerimine ei piirne üksnes sellega.
Näiteks just COVID-19 diskursuse alguskuudest võib leida otseseid viiteid ohule ja paanikale, süüdistusi ja kriminaliseerimist otsustajate suunal, isegi sõjaõhustiku konstrueerimist, mis vastandub kannataja rollile (olgu selleks siis ühiskond tervikuna või n-ö eesliini töötajad) ja vabadusele.
Pilk tulevikku
Teiseks levinud mustriks on hoiatamine tulevaste sündmuste eest (veel laastavam, veel tapvam puhang), milleni viivad näiteks väärana tuntav tegevusplaan ja jooksvate sündmuste interpreteerimine. Meenutagem näiteks Saaremaa võrkpallivõistluse toimumist.
Seda võib iseloomustada ka hüperjulgeolekustamise terminiga, mis lühidalt seisneb katastroofiliste sündmuste etteaimamises ja katses neid ennetada, näiteks siis juba läbi õppuse metafoori või rõhutades, et maailm on pärast pandeemiat sootuks muutunud (tihti kasutatav sõnapaar seejuures on n-ö uus reaalsus).
Huumor kui märk tõsidusest
Kolmandana leiab tervisepaanikatest satiiri ja huumori võtmes ülepaisutamist, mis ehk ei püüdlegi niivõrd selguse poole, kuivõrd hoopis toimetuleku (n-ö toimetulekumehhanism, mis aitab meil distantseeruda ja on tihti loomulik reaktsioon stressi tekitavale sündmusele) poole. See ei tähenda, et olukorda ei võetaks tõsiselt. Fakt, et sündmuse ümber on tekkinud huumoriaura, näitab juba ise, et sündmus tekitab ärevust.
Teisalt on COVID-19-ga kaasnenud humoristlikud lood osutanud ka avaliku kommunikatsiooni kitsaskohtadele ja sundinud järele mõtlema, kas meie oma nägemus ja käitumine on proportsioonis reaalsusega (näiteks seoses märtsikuise ostlemishooga, mil riiulid olid mõnelgi pool tühjaks ostetud).
Sarnaseid mustreid võib leida varasematest perioodidest (näiteks seoses SARSiga), samuti nüüd juba tuttav haigus COVID-19 on kinnitanud iseloomuliku retoorika tekkimist. Teadvustades kalduvust seesugustele mustritele, oleme võimelised edukamalt märkama, missugune retoorika domineerib ja kuivõrd see aitab kaasa või takistab kriisi ületamist.
Kristiina Peterson kaitses Tartu Ülikoolis magistritöö teemal „Health Panic Mechanisms in the COVID-19 Media Discourse in Estonia" („Tervisepaanika mehhanismid Eesti COVID-19 meediadiskursuses").
