7 % meestest ei saa lapsi – Tartu teadlased uurivad, miks
(14)
Tartu ülikooli info kohaselt on ligi 7% meestest on viljatud ja 60% juhtudel jäävad selle põhjused leidmata. Suures plaanis võib meeste viljatuse põhjused jagada kaheks: häired spermatogeneesis ehk seemnerakkude arengus ning suguelundite või laiemalt urogenitaalsed kaasasündinud arenguhäired, millest kõige tuntum on munandite laskumise häire.
Ülikooli inimese geneetika professor Maris Laan tõdes, et praegu teadaolevaid meeste viljatuse geneetilisi põhjuseid, mida ka kliinilises praktikas uuritakse, on vähe.
Ta selgitas, et meestel on tavapäraselt X- ja Y-sugukromosoom, naistel kaks X-kromosoomi. Osa poisse aga sünnib kahe X-kromosoomi ja ühe Y-kromosoomiga. „Lisaks normaalse spermatogeneesi puudumisele on sellistel meestel ka üldtervisehäireid, mis on tingitud madalast testosteroonitasemest. See nn Klinefelteri sündroom on küllaltki sage: seda esineb kuni neljal mehel tuhandest, aga rohkem kui pooltel juhtudel jääb see elu jooksul diagnoosimata," rääkis Laan.
Androloogi vastuvõtule jõudvatest viljatutest meestest on neid tema sõnul kuni 4%.
Teine tuntud geneetiline põhjus on mingi osa päriliku materjali kadu, mitmekordistumine või asukohavahetus sugurakkude arengu käigus.
„Hinnanguliselt 2,5%-l viljatutest meestest on puudu oluline lõik Y-kromosoomist ja see takistab normaalset spermatogeneesi. Geneetilised põhjused on hästi teada ka seemnejuha päriliku sulguse või väärarengu puhul, mis puudutab 1-2% viljatuse juhtumitest. Sellisel juhul on takistatud munandis küpsenud spermide jõudmine oma sihtmärgini, st spermide jõudmine peenisesse ja ejakulaati ning edasi juba emakasse," rääkis Laan ja täpsustas, et enamik nendest patsientidest kannab mutatsiooni CFTR-nimelises geenis.
„Molekulaardiagnostika on ülioluline - selliseid viljatuse all kannatavaid peresid saab hästi aidata abistav reproduktsioonitehnoloogia, sest mehe seemnerakud on elujõulised ja küpsed. Siinkohal peab märkima, et mõningatel juhtudel võivad selle geeni defektid põhjustada ka teisi terviseprobleeme, näiteks kopsude, pankrease ja teiste organite töös. Kõige raskem stsenaarium on lapseeas avalduv tsüstiline fibroos," rääkis Laan.
Ta rõhutas, et just seetõttu on mutatsioonikandluse tuvastamine geneetilise uuringu abil oluline nii patsiendi kui ka tulevase lapse tervist silmas pidades.
Viimaste aastate jooksul on märkimisväärselt paranenud ka teadmised urogenitaalsete kaasasündinud arenguhäirete pärilike põhjuste kohta ja on loota sellekohaste kliiniliste juhiste täienemist.
Uus projekt
Kuna suur osa meeste viljatuse, eriti spermatogeneesi häirete geneetilistest põhjustest on praegu siiski teadmata, alustavadki Tartu Ülikooli inimese geneetika uurimisrühma teadlased inimese geneetika professori Maris Laane juhtimisel teadusprojekti
„Meeste viljatuse mono- ja digeensed põhjused: uued leiud eksoomi sekveneerimise ajastul, nende pleiotroopsed mõjud ja kliiniline kasu". Projekti viiakse ellu käsikäes Tartu Ülikooli Kliinikumi androloogiakeskusega Tartu Ülikooli androloogia professori Margus Punabi koordineerimisel.
Professor Laane sõnul loob kõrgtasemel kliiniline ekspertiis koos tänapäeva geneetika, arvutiteaduse ja loomkatsete metoodilise pädevusega eelduse selleks, et projektist võib oodata palju uusi teadmisi reproduktiivorganite arengu ja funktsiooni ning nii meeste kui ka naiste viljatuse geneetiliste põhjuste kohta.
„Selle projekti tähtsus Eestile on mitmetahuline, alates sadade patsientide geneetilisest analüüsist kuni potentsiaalini muuta kliinilist praktikat sellega, et hakkame geneetikateadmisi ja -võimalusi kasutama diagnostika, prognostika ja teaduspõhiste raviotsuste tegemiseks, seega üldtervise hüvanguks," ütles Laan.
Viljatuse põhjuste parem mõistmine aitab tema kinnitusel kaasa ka kliinilisele uurimistööle, et leida uusi mitteinvasiivseid molekulaarseid sihtmärke spermatogeneesi häirete raviks.
