INTERVJUU | Muinsuskaitsja Jaan Tamm: kuidas päästa hävinemisest tohutu väärtus - Eesti ajaloolised pühakojad
(57)
Tamm räägib, et eelkõige saab meie ajaloolistele hoonetele saatuslikuks ressursside puudumine, kuid isegi kui ressursid leitakse, siis annab siinne bürokraatia sageli viimase hoobi.
Eestis on hulk lagunevaid kiriku-ja mõisahooneid, mõnedest on juba ainult seinad järgi. Mida teha, et see kultuuripärand järeltulevatele põlvedele säiliksid?
Kui vaadata 2020. aasta Kirikute Nõukogu väljaannet „Teeliste kirikud", siis kõigi konfessioonide peale on koos Peterburi Jaani Kiriku ja Petseri luteri kirikuga 451 pühakoda. Ja kui sinna juurde liita veel need, mis on varemetes, siis on neid palju. Hea, kui me suudaks neidki säilitada, millel on kasutaja koguduse näol ning mis on ka teatud aegadel lahti.
Kas pühakodade säilitamisel peab silmas pidada ka seda millistel on suurem ajalooline, kunstiline ja kultuuriline väärtus?
See on meil reguleeritud Muinsuskaitseseadusest tulenevaga - kui sinna on juba sattunud, siis loetakse seda kõrgemaks kategooriaks. Sellest hakkavad aga suured hädad.
Mälestisi on palju ja mälestiste registris, mille põhjal riik on kohustatud rahastama ning hooldama, pole need mitte kuidagi diferentseeritud. Kas mõni mõisahoone on väärtuslikum kui mõni kirik? Kas kirik on väärtuslikum kui linnusevare? Ja nii edasi. Nõukogude ajal oli see lahendatud nii, et need olid kategooriatesse jagatud ning riikliku kaitse all oli 594 objekti ja kõik ülejäänud arhitektuurimälestised olid kohaliku kaitse all. Lisaks olid linnakeskkonnad ja miljööväärtuslikud alad.
Kaitse peaks põhinema kogukonnal, kes neid objekte kasutavad, vastasel korral on tegemist muuseumiga. Kust lõppeb see piir, kus on mälestis, mis on pühakoda ja kus on mälestis, mis on muuseum või miski muu asi. See töö on Eestis kõik tegemata!
Ma toon teile sellise näite: Pöides on täiesti hämmastav kirik, mille alt paistavad vana ordulinnuse müürid. Paari aasta eest ma käisin seal ning kõik oli räämas ja kirikuümbrus sodi täis. Ehkki see võiks Saaremaal olla objekt, mida võiks turistidelegi näidata. Kes selle eest peaks vastutama: riik või kohalik omavalitsus?
Kohalik omavalitsus seda teha ei saa, sest kogu Saaremaa peale on üks kohalik omavalitsus. Pöide olukorraga olen ma hästi kursis, sest olen Pöide Maarja kiriku SA nõukogu esimees. Me praegu reanimeerime seda kirikut. 1940ndate aastate lõpus kogudus likvideeriti ja see anti kolhoosile heinalaoks. Selleks ajaks oli kirik juba rüüstatud. Üle 40. aasta Pöide kirikul kogudust ja omanikku kui sellist ei olnud. Kirikut saab säilitada kui on olemas elujõuline kogukond. Näiteks kõrval Muhus on see olemas, Pöides aga mitte, kuna ei ole enam isegi Pöide valda. Me ei saa nõuda, et iga saarlane oleks Pöide patrioot, küll aga kui oleks Pöide vald alles, siis oleks mõeldav, et iga selle valla elanik oleks kas Pöide kiriku patrioot või Tornimäe kiriku patrioot.
Sellel suvel toimus Pöide kirikus palju, seal käisid Hortus Musicus, Vox Clamantis, Arsise kelladekoor, Läänesaarte kammerorkester ning seal oli gregoriaani laululaager. Kõik need üritused toimusid kirikus, kus osaliselt muldpõrand. Akustika on seal hea. No ei ole palju inimesi, kuid 150 kuni 200 inimest ikka kontserdile tuleb.
Ma ise olen pärit Läänemaalt ja seal kandis on palju varemeteks muutunud õigeusukirikuid, mille kunagi rajas Vene riik. Kuidas teie muinsuskaitsjana reageeriksite sellele kui Eestis hakataks ka mahajäetud kirikuid muutma baarideks, poodideks või klubideks?
Lääne-Euroopas käib see niimoodi juba ammu ning see on ainukene pääsetee. Ma ei taha öelda, et kirikus peaks olema kõrts või stripibaar, kuid kui kogudus ära kaob, siis neid protsesse pole enam võimalik tagasi keerata. Samas on seda raske teha, sest bürokraatia on meie muinsuskaitses sedavõrd võimatuks aetud. Selleks näiteks, et ühte kirikut kaitse alla võtta või siis seda maha võtta, oleks tarvis virnade viisi dokumente.
Eestis on viimased 30 aastat tehtud väga lennukaid üleskutseid küll Narva vanalinna küll Tartu Kivisilla taastamiseks. Kuidas reageeriksid meie muinsuskaitsjad kui mõne sellise projekti jaoks oleks tõesti raha olemas? Kas sellistele projektidele on Eestis üldse võimalik „rohelist tuld" saada?
Me ise lõhkusime ja ise peame ka üles ehitama... Kuigi Kivisild õhati, siis 1990ndatel paralleelselt Tartu Jaani kiriku taastamisega, oli ka selle jaoks vastav fond olemas, kuid asi jäi bürokraatia taha. Kivisild ja Tähetorn on läbi aegade olnud Tartu sümboliteks ning mis saaks olla Kivisilla taastamise vastu. Kuid meie häda on selles, et meil on kõik tsükliline. Tuleb valitsus ja koostab eelarve ning väga paljudel juhtudel on objektid, mis sinna finantseerimiseks lülitatakse, seotud mõne erakonna liikme või erakonna endaga. Kui neli aastat läbi saab, siis pole mingit garantiid, et sama objekt jääb sisse.
Näiteks kunagi küsisime rahastust Pöide kiriku välisperimeetri sulgemiseks ning kultuuriministeeriumi kantsler Paavo Nõgene ütles otse, et ärge kaks aastat minu käest midagi küsige ja kolmandal aastal ma garanteerin, et saate finantseerimise. Kaks aastat läks mööda ja tuli uus kantsler ning kõik hakkas uuesti otsast peale. Lõpuks saime vitraažid tänu baltisakslaste Saaremaa rüütelkonnale ja väliseesti Muinsuskaitse Seltsile. Neli akent saime tänu neile korda, ülejäänud tegi Eesti Vabariik läbi kultuuriministeeriumi rahaeraldise.
Miks on nii, et Lätis on nende suured turismimagnetid, nagu Bauska ja Turaida linnus ning Leedus Trakai varemetest üles ehitatud, aga Eestis kukuvad olemas olevadki varemed kokku?
Trakai, nagu ka Varssavi vanalinna taastamine olid puhtalt poliitilised projektid. Trakai oli üks esimesi Leedu Suurvürstiriigi pealinnu ning Leedus on rahvustunne Leedu Suurvürstiriigi ajast pärit. Ka Lätis on täpselt sama. Kuid see on tähendanud seda, et lätlaste ja leedulaste vahendid on läinud ühe objekti jaoks.
Ka näiteks Eesti piiri ääres Aluksnes ordulinnuse tornid viimase kahe aastaga üles ehitatud ja kaldapealne korda tehtud, rajatud kohvik ja muuseum. Miks meie seda ei suuda?
Meie oleme konserveerinud Laiuse ja Vastseliina linnused. Ning seda peakski tegema. Me võime ju üles ehitada, aga need objektid vajavad pidevat hooldamist. Kui seal pole ühtegi institutsiooni, nagu näiteks praegune muuseum Haapsalu linnusevaremetes, siis on seda raske teha. Kuressaare ja Narva linnuseid toetas näiteks EAS.
Vaja on mingit struktuuri, mis võtaks selle enda kanda, kuid näiteks Pöide puhul on raske oodata, et see sinna ilmuks. Põhiline häda on selles, et kirikute ja mõisahoonete jaoks ei jätku kohalikes kogukondades enam inimesi.
Toimetas Aivar Pau
