Muistses Ateenas maksid vahetult makse ainult rikkad ja neile meeldis sellega hoobelda
(30)
Antiikaegses Ateenas maksid vahetult makse vaid kõige jõukamad kodanikud. Nendel maksudel põhinesid linnriigi kõige olulisemad kulutused — mereväele ja jumalatele.
Enamik neist tipp-maksumaksjatest mitte ainult ei nautinud maksude maksmist kui privileegi, vaid ka hooplesid sel moel kulutatud summade suurusega. Nii pälvisid nad kaaskodanike avaliku heakskiidu.
5. ja 4. sajandil e.m.a. küündis Ateena rahvastik üle 300 000. Majandus keskendus rahvusvahelisele kaubandusele ja linnaelu käigushoidmisele kulus suuri summasid, alates kaitsevõime tugevdamisest kuni avalike purskkaevudeni kõikjal linnas, millest voolas lakkamatult joogikõlbulik vesi.
Suur osa sissetulekust kogunes avalikult kasutatava põllumaa ja enampakkumisel renditavate hõbedakaevanduste arvelt. Lisaks maksustas Ateena kaupade sisse- ja väljavedu, kogus makse sisserändajatelt ja sekstöötajatelt ning trahvis korrarikkujaid. Varale või tulule vahetuid makse ei kehtestatud.
Rahvusvaheliselt oluliseks jõuks kujunemise käigus tekkis Ateenale mitmesajast toonase tehnika tipptasemel alusest (trieerist) koosnev sõjalaevastik. Nende puust laevade ehitamine, varustamine ja mehitamine oli väga kulukas.
Kõige jõukama 1% esindajad meesoost kinnisvaraomanike seas teenisid üldsust erilise liturgia (vn kr λειτουργία; „avalik teenistus“) vormis: nad töötasid trieeri komandöri ehk trierarhina, kes tasus aasta vältel isiklikest vahenditest trieeri tegevuskulud ja isegi juhtis meeskonda sõjaretkedel.
Jõukas maksumaksja kulutas selleks summa, mille teenimisele oskustöölisel võis kuluda 10–20 aastat. Taolisest kohustusest hoiduda üritamise asemel nägi enamik neist selles auväärset privileegi.
Ent sõjalaevade juhtimine polnud jõukate kodanike ainus panus riigikaitsesse. Kui Ateena sattus kellegagi sõdima (ja seda juhtus alatasa), pidid rikkad maksma rahva omakaitseväe rahastamiseks lõivu, mida nimetati sõjamaksuks (vn kr εισφοραί).
Maksu suurus sõltus maksumaksja vara, mitte sissetuleku suurusest, mis tegi sellest teatud mõttes vahetu kapitalimaksu.
Jumalate soosingu pälvimiseks rajasid ateenlased keeruka ehitusega templeid, viisid läbi uhkeid ohvritalitusi ja korraldasid rahvale suurejoonelisi usupidustusi, millel osales kümneid tuhandeid inimesi ja mis olid väga kulukad.
Nende pidustuste korraldamise eest tasusid taas kõige rikkamad ateenlased pidustuse-liturgiate vormis. Näiteks kaasnes koori juhtimisega kohustus maksta mitme kuu vältel kinni suure hulga esinejate proovid, kostüümid ja elamiskulud.
Mõistagi ei käitunud absoluutselt viimane kui üks Ateena ülijõukur patrioodi musternäidisena. Mõni viilivama iseloomuga ateenlane püüdis liturgiakohustustest hoiduda väites, et kulud tuleks katta teistel, nende omast suurema varandusega kodanikel, kuid sellised põiklemiskatsed ei kujunenud kunagi normiks.
Taolisel moel kogutud sotsiaalne kapital oli väärtuslik, kuna Ateena kultuuris olid kodanikukohustused suure au sees. Omakasupüüdlikult käituvaid jõukaid ateenlasi pilgati ihnuriteks, kes „laenavad raha külalistelt omaenda kojas“ ja „kui müüvad sõbrale veini, siis lahjendavad seda veega“.
Maksude maksmisega kaasnevad ühiskondlikud hüved kestsid kaua. Näiteks võis liturgist, kelle rahastatud koor osales auhinnaga pärjatud lavastuses, lasta endale ehitada südalinnas silmatorkavas kohas mälestussamba ja kuulutada sellega enda ülimuslikkust kõigile möödakäijaile läbi aegade.
Eelkõige maksid rikkad ateenlased makse sellepärast, et ihaldasid ühiskondlikku edu, mis kaasnes sellega, kui nende kaasmaalased pidasid neid headeks kodanikeks, kes on head sellepärast, et nad on kasulikud.
Kasuliku kodaniku austava nimetuse pälvimine võib nüüdisajal tunduda suhteliselt tühine — ent selle au järele janunevad jõukurid tõid kasu kõigile ateenlaste, hoides linnriigi demokraatlikku korda elus pikki sajandeid.
