Nüüdseks on välja selgitatud, miks aju läheb häireseisundisse ning tuvastatud on kaks geeni, milles toimuvad muutused, näiteks kui lapsed elavad läbi traumaatilisi kogemusi. Appi tõttavad geeni­ravi ja vaktsineerimine, vahendab ajakiri Imeline Teadus.

Neuroloogid ja psühholoogid seisavad paradoksi ees: paljudes maades on elu aina vähem vägivaldne, sõdu ei peeta ja heaolu kasvab, üha vähem on inimesi, kes peavad koriseva kõhuga magama minema, haigustega võidel­dakse aina paremini ja elatakse aina kauem.

Ühesõnaga poleks justkui mingit põhjust üleliia muretsemiseks, aga inimesi, kes selles üha mõnusamaks muutuvas maa­ilmas elavad, tabavad ärevusega seotud tervise­häired ikka rohkem ja rohkem.

Maailma terviseorganisatsiooni WHO andmete põhjal on ärevusehäirete diagnooside määr viimase kümne aastaga tõusnud 15 protsenti.

Hinnangute järgi kannatab praegu üle maailma 264 miljonit inimest mingit laadi ärevushäire all. Igal kolmandal-neljandal meist areneb millalgi elu jooksul välja mingisugune haiglase ärevuse vorm.

Ärevus- või erutusseisund ei ole ise­enesest halb. See aitab meil olla valvas ja valmis tegutsema olukordades, kus luuravad võimalikud ohud. Väikestes annustes ja õiges olukorras on ärevus täiesti omal kohal ning seega kasulik häirekell, mis teeb meid valvsamaks, kui kõnnime mööda pimedat tühja kõrvaltänavat.

On aga ka inimesi, kelle ärevustunne kujuneb haiglaslikuks, sage­daseks ja mõnikord lausa püsivaks ning see hakkab segama normaalset elu.

Seepärast heidavad teadlased pilgu ärevus­häire haigete ajju, et leida vaevuste põhjus. Aju skannides on tuvastatud piirkonnad, mis mängivad ärevustunde suurendamises ja vähendamises võtmerolli, ning on leitud, kuidas traumaatilised sündmused põhjustavad geneetilisi muutusi.

Uute teadmiste põhjal on teadlased välja töötanud raviviise, mis parandavad aju geneetilisi vigu, ja lõpuks on ehk meid võimalik ülemäärase ärevuse vastu lausa vaktsineerida.

Ärevushäirete sagenemise üks põhjus on tõenäoliselt see, et psüühiliste vaevuste suhtes ollakse avatumad. See tähendab, et aina suurem hulk ärevushäire haigeid pöördub arsti poole ja saab diagnoosi.

Mõju suurendab veel see, et ärevusega seotud definitsioonid on aastatega muutunud. Nii aktsepteeriti sotsiaalset ärevushäiret haigusena alles 1990ndail, varem peeti seda lihtsalt isiksuseomaduseks.

Suurem osa teadlasi on ühel nõul, et ärevushäired tabavad tõepoolest üha suuremat hulka inimesi. Ühe tõenäolise seletusena pakuvad paljud teadlased, et sotsiaalmeedia tekitab surve vastata enda ja teiste ootustele. Teine võimalik seletus on, et unepuudus mõjub ajule halvasti ning võib põhjustada ärevushäiret.

Loe ärevushäirete ravist lähemalt jaanuari Imelisest Teadusest!