Ühesõnaga – Kohl murdis pead, kuidas hoida Saksamaad endiselt seotuna Euroopaga. Selleks mõtles ta välja euro – Saksa mark kaob ja ühinev Euroopa võtab kasutusele ühe raha, kirjutab Erkki Bahovski ajakirjas Sõdur.

Enamjaolt oli eurotsooni 2008. aastal alanud rahakriis seotud asjaoluga, et euro oli ennekõike poliitiline, mitte majanduslik projekt.

Oluline on siinjuures tähele panna, et Kohl ja teised Euroopa Liidu juhid mõtlesid ikka veel sõjajärgse Lääne-Euroopa julgeolekuarhitektuuri pikendamisele. USA pidi NATO kaudu tagama kontinendi julgeoleku sõjaliste vahenditega välise ohu eest, ent sisemise ohu ehk omavahelise sõja pidi ära hoidma eurointegratsioon.

Kui Kohl ja teised suutsid hoida eurointegratsiooni käigus ja liita Euroopa Liiduga ka trobikonna Ida-Euroopa riike, siis väga palju ei mõeldud sellele, kuidas Euroopa julgeolekuarhitektuur muutub siis, kui USA lõpetab kontinendi kaitse või vähendab oluliselt oma sõjajõudude arvukust Euroopas.

Donald Trumpi ametiaeg (2017–2021) USA presidendina näitas aga seda, mis võib juhtuda, kui USA astub sõjajärgsest Euroopa julgeolekuarhitektuurist välja. Täpsustus: NATO on suurendanud sõjajõude Baltimaades ja Poolas, aga küsimus on selles, kas säärane poliitika on osa sõjajärgse Euroopa julgeolekuarhitektuurist või pigem reaktsioon Venemaa revanšismile.

Nii nagu Kohli ees seisnud taasühinenud Saksamaa küsimus, kerkib nüüd ka Joe Bideni valimisvõidu puhul küsimus, kuidas hoida USA-d seotuna Euroopaga. Trumpi ametiajal see side Euroopaga üha nõrgenes – seda nii retooriliselt kui ka praktiliselt.

Trump ütles, et Euroopa Liit on peaaegu nagu Hiina, ainult väiksem. Vabakaubanduslepe Euroopa Liiduga lendas Trumpi ametiajal prügikasti, kuigi see oli kavandatav leping.

Ka olemasolevate lepingutega läks asi tõsisemaks. John Bolton, Trumpi endine riikliku julgeoleku nõunik, nendib oma memuaarides „The Room Where It Happened“ (ee "Ruum, kus see juhtus"), et 2018. aastal oli USA Trumpi eestvedamisel päris lähedal NATO-st väljaastumisele.

Bolton nendib kuivalt – kogu raamat on kirjutatud väga konspektiivselt –, et hoolimata NATO Euroopa liitlaste vähesest panusest on ka USA ise panustanud oma kaitse-eelarvesse vähe.

„Probleem USA usaldusväärsuse, meelekindluse ja alliansi juhtimisega oli õelus, millega Trump tihti väljendas oma rahulolematust selle üle, et liitlased ei täida eesmärke või mõnel juhul pole isegi huvitatud sellest,“ kirjutab Bolton.

Hiljem on Bolton intervjuus öelnud, et teisel ametiajal (seda vist ikka ei tule, kui kohtud ei tee kardinaalselt vastupidist otsust) võib Trump USA NATO-st välja viia, sest ta ei tunne enam piiranguid oma tegevusele. Pealegi jääks Valges Majas järjest vähemaks inimesi, kes suudaksid teda takistada.

Ent USA usaldusväärsusest näib kujunevat põhiküsimus ka Bideni ametiajal. Tõuseb mitu küsimust. Eelkõige, kuidas taastada usaldus USA ja selle liitlaste vahel.

Nii oma Foreign Affairsi artiklis (märts/aprill 2020) kui ka oma koduleheküljel on Biden lubanud taastada USA kui moraalse majaka staatuse.

„Me peame veel kord kasutama oma võimu ja koondama vaba maailma, et tegeleda keerukate ülesannetega, millega maailm on praegu silmitsi. USA-le langeb osaks seda teed juhtida. Mitte ühelgi riigil pole seda võimet. Mitte ükski riik/rahvus pole rajatud sellele ideele,“ kirjutab Biden Foreign Affairsis.

Erinevus Trumpist on fundamentaalne. Analüütikud Ivan Krastev ja Stephen Holmes märgivad oma värskes raamatus „The Light that Failed. A Reckoning“, et Trumpiga muutus USA tahtlikult riigiks, mis ei saanud olla eeskujuks ei globaliseerumisele ega immigrantidele. USA ei saanudki teed juhtida, sest rakendas end globaliseerumisest lahti.

Biden tahab USA tagasi rakendada, lubades muu hulgas transatlantiliste sidemete taastamist ja tähelepanu pööramist NATO-le. Kuid see ei pruugi olla nii lihtne, nagu võiks arvata. Õigus paistab olevat neil, kes on öelnud, et Trump on pigem sümptom kui põhjus.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid