Korrektse väljaõppe ja motiveerimise abiga on nutikamat sorti koeri võimalik treenida tuvastama kuni 40 tüüpi pomme, uimasteid, käärsoolevähki inimeste peerus... ja isegi SARS-CoV-2 viirust inimeste higis.

Prantsusmaal ja Liibanonis läbi viidud kontseptsiooniuuringu raames koolitati kuus aktiivses teenistuses tuvastuskoera kindlaks tegema uue koroonaviirusega nakatunud patsientide lõhna.

Paljudele koertest jäi lõhn meelde juba vähem kui päevaga. Mõne nädala jooksul õppisid loomad korrektselt tuvastama, millised higiproovid pärinevad COVID-19-sümptomitega patsientidelt ja millised mitte. Viimase katse raames küündis mõnede koerte edukusprotsent 76-ni, mõnel aga koguni 100-ni.

Veel on vaja läbi viia täiendavaid uuringuid, kuid juba senised tulemused annavad mõista, et vastava väljaõppe saanud koeri on võimalik kasutada suhteliselt kiire, usaldusväärse ja odava COVID-19 sõelumise (aga mitte testimise) meetmena.

Mitmes riigis, näiteks Tšiilis, Argentinas, Austraalias, Brasiilias ja Belgias tegeletakse juba koerte väljaõpetamisega selleks otstarbeks.

Hiljuti Soomes läbi viidud pilootprojekti raames suutsid koerad Helsinki lennujaamas tuvastada koroonaviirusega nakatunuid peaaegu sajal protsendil juhtudest.

Uurijate hüpoteesi kohaselt võib viirus SARS-CoV-2 inimese rakkudesse jõudes laguneda teatud molekulideks higis, hingeõhus, uriinis, pisarates, süljes ja roojas, tekitades spetsiifilisi lenduvaid ühendeid.

Nahapinnalt lendudes osalevad need ühendid kehalõhna tekitamises, mida koerad arvatavasti COVID-19-patsiente tuvastades haistavadki. Täpselt sama mehhanism võimaldab mõnel koeral haista teatud tüüpi vähktõbesid.

Inimestel on ligikaudu kuus miljonit lõhnaretseptorit, koertel isegi kuni 300 miljonit. See tähendab, et koerad suudavad tajuda lõhnu, mille kontsentratsioon on vaid üks osa triljonist.

Teadusajakirjas PLOS One avaldatud uurimus viidi läbi kahes kohas — Pariisis ja Beirutis. Katses osales kuus tuvastuskoera ja 177 patsienti viiest haiglast (millest üks asub Beirutis), kes nõustusid laskma oma kaenlaalustest vatitikuga lõhnaproove võtta.

Umbes pooltel patsientidest oli COVID-19-proov positiivne ja neil ilmnesid sümptomid; pooled olid asümptomaatilised ja nende proov negatiivne.

Ühe kuni kolme nädala jooksul koolitati tuvastuskoerad tuvastama COVID-19-positiivselt lõhnavaid proove. Kui nad sellega juba edukalt hakkama said, testiti koeri olukorras, kus ei koer ega koerajuht ei teadnud koroonapositiivse proovi asukohta.

Iga tuvastusseansi käigus paigutati higiproovid juhuslikkuse alusel kolme-nelja „lõhnakoonuse“ (ingl olfactory cone; lõhnaallikaga ühendatud ruuporikujuline haistmisseade) taha ja esitleti koerale ühekorraga. Koer nuusutas koonused läbi ja osutas lõpuks sellele, mille taga paiknev proov oli tema hinnangul COVID-19-positiivne.

Tulemused on muljetavaldavad, kuid siiski mõneti piiratud. Ehkki ei koer ega koerajuht ei teadnud esimeses voorus positiivse proovi asukohta, andsid uurijad õige proovi tuvastamisel juhile märku, et too saaks koera premeerida. See tähendab, et katse ei olnud tegelikult topeltpimendatud, vaid üksikpimendatud.

Samuti kasutati sama positiivset COVID-19-proovi sama koera juures mõnikord kuni kolm korda, mis tähendab, et koerad võisid õiged vastused lihtsalt meelde jätta.

Samas tuleb rõhutada, et uurijad ei täheldanud tuvastamise edukuses mingeid muutuseid siis, kui esitlesid koerale konkreetset proovi esimest, teist või kolmandat korda. Tõtt-öelda oli poolte Pariisi katsekoerte tuvastustäpsus suurem siis, kui neile esitleti proovi esimest korda.

Teine oluline piirang oli asjaolu, et koertele esitleti kõiki lõhnu samaaegselt, mitte ükshaaval. Seega pole võimalik eri proovide võrdluses määrata, kui tundlik või spetsiifilisi lõhnu tajuv konkreetse koera haistmismeel tegelikult on.

Uurimuse autorid möönavad uuringu ebatäiuslikkust, kuid nende töö pakub siiski olulist täiendust mujal maailmas läbi viidavatele uuringutele.

Näiteks kasutasid nad koerte väljaõpetamisel ja testimisel eri proove ning nii tuvastuskoerte kui ka haiglapatsientide hulk oli võrreldes muude esialgsete uuringutega suhteliselt suur.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid