Teadusuudiste sait RealClearScience avaldas intrigeeriva artikli, millest selgub, et põlveliigese artroskoopia – vähemalt USAs kõige levinum ortopeegiline lõikus – võib olla üsna kasutu ega too pikas plaanis muutust paremuse poole.

Patsiendid tunnistavad kaks aastat peale operatsiooni, et põlve seisukord pole paranenud või on muutus väike – võrreldes nendega, kes lihtsalt kaalust alla võtsid, füüsiliselt aktiivsed püsisid ja tavalisi valuvaigisteid sõid.

Sama tulemus saadi platseebolõikustega võrreldes, kus patsiendile öeldi, et toimub artroskoopia, aga tegelikult tehti jalga vaid väike sisselõige.

Kas võibki olla, et ülilevinud lõikus on sisuliselt kasutu? Palusin artiklit kommenteerida asjatundjal. Fortele andis vastuse erakliinik Ortopeedia Arstid ortopeed Madis Rahu.

Rahu ütleb, et selliseid operatsioone tehakse aina rohkem ja nende on tulemused on tänu tehnoloogilistele arengutele paremaks muutunud.

Samas rõhutab arst, et põlveliigese artroskoopia pole siiski mitte üks asi, vaid terve operatsioonimeetod, mille alla kuuluvad eri lõikused nagu põlvesidemete taastamine, kõhrevigastuste parandamine ja meniskite õmblus.

„Kõnealuse artikli jutt hõlmab juhte, kus põlvekaebuse põhjused on liigese algavad muutused ehk artroos. Selle haiguse juures esineb lisaks kõhrepindade kulumisele veel meniskimuutuseid (ingl degenerative meniscus) ning selle uuringute ja ravitaktikate osas on seisukohad oluliselt muutunud nii maailmas kui ka Eestis.”

Muutuse tõi Soome asjatundja Raine Sihvoneni 2013. aasta artikkel teadusajakirjas New England Journal of Medicine, mis võrdleb degeneratiivse meniski kirurgia ja petukirurgia tulemusi, milles ei leia erilisi erinevusi.

„Forte poolt toodud artikli väited kehtivad põlveartroskoopiate korral, mis on teostatud põlveliigese muutuste ehk artroosi korral.

Vastab tõele, et algava põlveliigese muutusega patsiendi esmane ravi on füsioteraapia, valu korral NSAID-ravi (mittesteroidsed põletikuvastased ravimid), suure kaalu korral selle langetamine ja toitumise korrigeerimine.”

Rahu lisab, et põlveliigese muutuste korral on tänapäeval alternatiivravina laialt kasutusel hüaluroonhappe ja vereplasma (PRP, platelet rich plasma) liigesesisene süsteravi, mis parandab liigese toitumist ja läbi selle pidurdab kulumist. „Ka Eestis on sellise näidustusega põlveartroskoopiate arv langenud ja esmane ravi toimib mainitud raviskeemi alusel.”

Miks põlveartroskoopia siis selliste probleemide vastu esialgu aitab, kuid pikaajalist mõju ei anna?

„Lihtsalt seletades on põlveartroskoopia esialgne efekt algava liigesmuutuse korral seotud liigeses lahtiste, liigest ärritavate kõhreservade ja muutunud meniskiosade tasandamisega ja liigese loputamisega, mille käigus eemaldatakse ärritust tekitavad struktuurifragmendid.

Kuid sellega eemaldatakse ju osa liigese kahjustatud, aga tähtsast amortisaatrorist meniskist ning liigese liuglemist ja põrutust summutavast pinnast ehk kõhrepinnast. Pikemas perspektiivis selliste struktuuride eemaldamine soodustab liigesemuutuse edasiarenemist," selgitab arst.

Küsides dr Rahult, kui palju artroskoopiaid meie riigis tehakse, tuleb vastuseks: "Eestis võib nende arv olla hetkel ca 5500 aastas, neist põlveliigese artroskoopiaid 70–75%."

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid