Siiani vältava sõjategevuse algus: Nõukogude vägede sisenemine Afganistani 1979. aastal
(80)
Praeguses Afganistanis on üles kasvanud juba mitu põlvkonda inimesi, kes muud elu pole näinudki: sõda – esmalt Nõukogude armee vastu, seejärel omavahel, uuemal ajal ka ameeriklaste ja nende liitlaste vastu; vahele ka hulk veriseid võimuvahetusi, kus võitja lööb kaotajad maha või mõistab pikaks ajaks vangi, kirjutab Tallinna Linnaarhiivi juhataja Küllo Arjakas ajakirjas Sõdur nr 5/2020.
Riigi elanike keskmine eluiga on praegu 42–44 eluaasta piires. Seega vaid vanemad inimesed mäletavad kunagist rahulikku aega, mälestused muust elust on ähmastumas.
Päeval on üks võim, öösel teine. Narkotaimede kasvatamise ja müügiga saab hästi teenida, veel parema noosi võib saada mõne röövitud eurooplase eest lunaraha nõudes. Sellises vormis terrorismi kui praegu, 1979. aasta Afganistanis veel ei tuntud.
1970. aastate algul elas Afganistanis üle 16 miljoni elaniku, kes jagunesid enam kui 25 rahvuse vahel. Suuremad rahvused olid puštud (40%), tadžikid (20%), usbekid (10%), lisaks hesaarid, turkmeenid, belutšid, pärslased, afšaarid, kasahhid, karakalpakid jt.
Meie arusaama järgi oli see maa 1970. aastatel täiesti keskaegse arengutasemega. Kirjaoskust jagus rahvastikust vaid mõnele protsendile.
Suhted naabermaade, nagu ka USA ja NSV Liiduga, olid 1970. aastatel head, kuid kahe üliriigi rivaliteet kolmanda maailma maades kogus järjest hoogu.
Afganistani valitses juba 1933. aastast Mohammad Zahir-šahh, kes silmanägemise halvenemise tõttu sõitis suvel 1973 Itaaliasse operatsioonile. Täpselt sel ajal korraldas šahhi nõbu Sardar Muhammad Daud vasakpoolselt meelestatud ohvitseride toel kiire ja vähese verega riigipöörde.
Afganistanis tõusis üha mõjukamaks kommunistliku meelsusega rahvademokraatlik partei. Sisevõitlus viis juba 1960-tel aastatel partei lõhenemiseni kaheks: Khalq (Rahvas) ja Parcham (Lipp). Mõlemad pooled vandusid truudust Moskvale, mõlemal oli oma ajaleht, erinevused jäid taktikalis-konjunktuurseks.
Ainus oluline erinevus: Khalq ühendas riigi kagu- ja lõunaosas elavaid puštusid, Parcham aga teisi rahvusrühmi.
Aprillis 1978 toimus riigis sõjaväeline kommunistlik riigipööre, kus mõnisada meest tankipataljoni ja lennueskadrilli toetusel vallutasid presidendipalee. President Daud koos 17 pereliikmega vangistati ja tapeti.
Riigi uueks presidendiks ja peaministriks sai Khalq´i liider Nur Muhhamad Taraki, asepresidendiks Babrak Karmal (Parcham), teiseks asepresidendiks ja välisministriks Hafizullah Amin (Khalq).
Järgnevas mittekommunistlike sõjaväelaste puhastuses hukkus u 3000 ning „aprillirevolutsioonile vaenulikust” elanikkonnast tapeti umbkaudu 7000 inimest. NSV Liit tunnustas esimesena riigi uut valitsust, eeldades Afganistani tüürimist NSV Liidu mõjusfääri.
Riigis kuulutati välja kurss sotsialismi ülesehitamiseks, käivitati ulatuslikud reformid. Kooliharidus muudeti lastele kohustuslikuks. Algas karm usuvastane võitlus koos koraanide avaliku põletamise ning usujuhtide (mullad) arreteerimiste ja hukkamistega.
Riigi juhtkond uskus, et edu toob NSV Liidu omal ajal Kesk-Aasia liiduvabariikides rakendatud reformide kordamine ning Moskva saatis naaberriiki tuhandeid insenere ja spetsialiste, et ehitada elektrijaamu, maanteid jms.
Samuti läkitati naabermaale riikliku julgeolekukomitee (KGB), relvajõudude ja sõjaväeluure (GRU) töötajaid.
Afganistani vähearenenud tööstus, hõimulaadne poliitiline struktuur ja enam kui 90% rahvastiku kirjaoskamatus oli kindlasti raske polügoon kiireks hüppeks sotsialismi. Reformid edu ei toonud.
Juulis 1978 vallandusid Kagu-Afganistanis esimesed mässud, kus mõjukad mullad kutsusid rahvast üles „pühale sõjale” uskumatute kommunistide vastu. Raskuste süvenemisel puhkes riigi juhtkonnas võimuvõitlus. Maarajoonides jätkusid ka mässud kommunistliku režiimi vastu, mida valitsusele ustavad relvajõud ei suutnud maha suruda.
Nii esitas Afganistani valitsus NSV Liidule hulganisti abipalveid sekkuda sündmustesse sõjaliselt.
Selgeks sai Taraki võimetus igapäevaseks administratiivtööks. Ta sattus suurushullusse ja lasi end mõõdutundetult ülistada. Asepresident Amini silmapaistev oponent Karmal saadeti ära, suursaadikuks Tšehhoslovakkiasse. Juulis 1979 andis Taraki relvajõudude ülemjuhataja ametikoha üle „armastatud ja võimekale seltsimees Aminile”.
Amini positsiooni tugevnemine tegi NSV Liidu juhtkonna valvsaks. Olles küll sõnades endiselt „vankumatu leninlane“, ei pidanud tema NSV Liitu ainsaks liitlaseks. Kabul hakkas otsima uusi väliskontakte, mis tegi murelikuks Kabulis resideerivad nõukogude nõunikud.
Peagi laekusid Moskvasse väited, et 1960. aastatel Ameerika ülikoolis õppinud Amin olevat värvatud sel ajal CIA agendiks. Septembris 1979 lendas Taraki Kuubale. Amin tugevdas kohe positsioone, nimetades kiiresti oma soosikud parteis ja riigi juhtkonnas kõrgetele kohtadele.
Tagasiteel koju kohtus Taraki 10. septembril Moskvas NSV Liidu kompartei keskkomitee peasekretäri Leonid Brežneviga. Viimane muretses, et Amini üha suurenev võim võib muutuda revolutsioonile saatuslikuks.
Moskva sai aga Kabulist pidevalt vastuolulist teavet ja luureandmeid. Sealsed KGB mehed toetasid Parchami liikmeid ja Babrak Karmali, NSV sõjaväe nõunikud ning GRU (sõjaväeluure) eelistasid võimulolevat Khalq´i ja Amini.
16. septembril 1979 tagandas rahvademokraatliku partei keskkomitee erakorraline pleenum ühehäälselt Taraki ja teda toetanud ministrid, misjärel heideti nad parteist välja.
Partei uueks juhiks valiti sama üksmeelselt Amin. Nii koondus tema kätte kõrgeim riiklik, parteiline ja sõjaväeline võim. Ametlikult teatati Taraki tagasiastumisest „tervislikel põhjustel”. Amin lubas Kremlile hoida Tarakit koduarestis, ent viimane tapeti Amini käsul 8. oktoobril.
Taraki lämmatati padjaga, et vägivallast ei jääks jälgi. Järgnevatel kuudel tapeti Taraki pooldajad. Arvud on erinevad, 12 000 kuni 50 000.
Vähemalt 12 000 tapetu nimekirjad avaldati ametlikus Afganistani ajakirjanduses. Peale selle oli veel tuhandeid vangistatuid. Taraki tapmine põhjustas Kremlis šoki. Välisminister Andrei Gromõko oli esitanud isikliku palve jätta Taraki ellu, peasekretär Brežnev pidas mõrva isiklikuks solvanguks.
1979. aasta hilissügiseks jõudsid NSV Liidu kompartei keskkomitee poliitbüroo mõjukaimad liikmed, peasekretär Brežnev, kaitseminister marssal Dmitri Ustinov, välisminister Gromõko ja KGB esimees Juri Andropov järeldusele, et Afganistani tuleb viia Nõukogude väed.
