See tähistab järgmise etapi algust kogu hankeprojektis ehk relvasüsteemide ümberkohandamist Eesti kaitseväe standarditele vastavaks, kirjutab kaitseväe peastaabi jõukasutusvõime jaoskonna ülem kolonelleitnant Kaarel Mäesalu ajakirjas Sõdur nr 5/2020.
Peale selle saavad meie tegevväelased relvasüsteemi praktilisemalt tundma õppida ja täiendada oma teoreetilisi teadmisi ning omandada vajalikke kogemusi relvasüsteemi käsitsemisel enne üksuse väljaõppe algust.
Selles artiklis annan meeldetuletuseks ülevaate, mida kujutab endast liikursuurtükk K9 Kõu, miks see sobitub hästi Eesti oludesse, kuidas ja kus hakatakse seda kasutama, mida ja miks modifitseeritakse ning kuidas lõppkokkuvõttes projekt viib meie kaudtulevõime ja seega laiemalt meie kaitsevõime uuele tasemele.
K9 Kõu on välja arendatud Lõuna-Korea maaväe (Republic of Korea Army, ee Korea Vabariigi armee, edaspidi ROKA) tellimusel, et vastata oma peamisele ohule ehk Põhja-Korea potentsiaalsele rünnakule.
Põhja-Korea maaväe (Korean People’s Army, ee Korea rahvaarmee, edaspidi KPA) suurtükivägi on oluliselt suurem ROKA suurtükiväest, kuid lõviosa selle suurtükiväe relvastusest on hangitud enne 1990-ndaid NSVL-st ja Hiinast ning on üsna aegunud.
Kuigi leidub ka mõningaid uuemaid projekte. KPA suurtükivägi panustab peamiselt massilisele tuleülekaalule ning selle lasketegevuse täpsus ja lasketegevuse ettevalmistuse kiirus jätab soovida.
ROKA on hinnanud, et KPA esmane eesmärk on tekitada oma massilise tulega sõja esimeses algusfaasis suuri kahjusid just tsiviilelanike hulgas ning selliselt lüüa Lõuna-Koread moraalselt. Seetõttu ROKA tõenäoline vastus ei põhine kvantiteedis, vaid panustab pigem kvaliteedile ja tehnoloogilisele ülekaalule.
Nende eesmärk omakorda on anda kiiret, kuid efektiivset vastutuld KPA tulepositsioonidele. Seega K9 peamine nõue ROKA poolt oligi see, et väljatöötatav süsteem peab olema mobiilne nii liikuvuse kui ka tulemanöövri poolest, võimaldama suurt tulekiirust ning ühe relvaga sihtmärgi samaaegset mõjutamist, automatiseeritud laadimis-, suunamis- ja positsioneerimissüsteemi ning suurendatud laskekaugust ja täpsust.
Üks oluline lisanõue oli see, et relvasüsteem peab olema nii kasutajasõbralik ja heas mõttes robustne, et seda saaks kasutada ajateenijatest või reservväelastest koosnevad meeskonnad.
ROKA isikkoosseisu komplekteerimine põhineb, nagu meilgi, ajateenistuse kaudu ettevalmistataval reservväel.
Siiani kasutas ROKA peamiselt USA-st saadud erinevaid järelveetavaid suurtükke ja liikursuurtükke M109, mille põhjal korealased on töötanud välja omapoolse modifikatsiooni nimega K55.
Selle relvasüsteemi kasutuskogemus aitas välja töötada K9. Väliselt ja sisemiselt (näiteks meeskonna paigutus ja ülesanded ning panoraamsihiku paiknemine jms) sarnaneb K9 mingil määral K55-ga, kuigi mõõtmetelt on suurem ja tehniliste näitajate poolest võimsam.
Kuna üks nõuetest oli suurem laskekaugus ning üks selle saavutamise meetod on raua pikkus, siis ei jäänud üle muud, kui ehitada uus kere, kuna ka mujal maailmas tehtud katsetused näitasid, et M109 kerele paigaldatud 155/52 kaliibriline raud ei olnud toimiv lahendus.
Peamised kitsaskohad olid manöövrivõime, kere stabiilsus sõidul ning tagasilöögist tulenevad probleemid.
K9-id kasutavad peamiselt ROKA eesliinil olevad suurtükiväe rügemendid. Kokku on ROKA kasutuses umbes 1200 relvasüsteemi.
Mujal maailmas kasutavad K9-t lisaks Koreale veel Türgi (u 350), Norra (24), Soome (48), Eesti (18), India (u 110) ja Austraalia (30). Peale mainitud riikide kasutab Poola K9 alusvankreid (120) oma kombineeritud relvasüsteemi KRAB ehitamiseks.
Samuti arendati K9 juurde soomustatud ja täisautomaatne ning K9 kerel põhinev laskemoona transpordisoomuk K10, mis on võimeline täiendama K9 laskemoonavarusid, ilma et kummagi masina meeskonnaliikmed väljuksid masinast.
Eesti ei ostnud neid masinaid, kuna see oleks viinud tehingu koguhinna üsna kõrgeks ja pealegi on olemas ka tunduvalt odavamaid ja sama tõhusaid meetodeid K9 laskemoonavarude täiendamiseks.
K10-id on peale ROKA (179) ostnud veel ka Norra (6) ja Austraalia (15) kaitseväed.
