Mäletan siiani armeenlaste kontrolli, et oleks kirjas kõik oluline nende ajaloost, eeskätt kristluse riigiusuks võtmine (301. aastal), kirjutab politoloog Toomas Alatalu ajakirjas Kaitse kodu! 8/2020.

Mida aeg edasi, seda rohkem neid mõistan. Asi on suuresti esimeseks olemises – muu maailm näeb küll Armeenias, Aserbaidžaanis ja Gruusias võrdväärseid riike, ent peaaegu kogu iseseisvuseaja on suur poliitika kohelnud Armeeniat tema naabritega võrreldes ülekohtuselt.

Seda teadaolevatest aegadest peale – XIII sajandi Armeenia küündis Vahemereni välja, nüüd on tegu Eestistki väiksema maatükiga (30 000 ruutkilomeetrit) mägede vahel.

Kõigi tallata-lükata

Paiknemine Musta ja Kaspia mere vahel on tähendanud kõigile sealasunuile neist ülekäimist. Reaalsus on aga seegi, et pärast esimest maailmasõda tunnustasid võitjariigid Aserbaidžaani ja Gruusia iseseisvust 11. jaanuaril 1920, Armeenia oma aga alles 11. mail 1920.

Ei aidanud teadmine, et armeenlastel tuli sõdida türklastega, kes olid maailmasõja päevil korraldanud neile veresauna (aprillis 1915) ja polnud aega klaarida piire Aserbaidžaaniga.

Vahemeheks hakkas kohalerutanud Inglismaa, kelle tegevus sealkandis 1918–1920 meenutab kangesti brittide samaaegset toimetamist Eestis ja Lätis: peamureks oli Venemaa tulevik ehk siis toetus Tallinnas tegutsenud Loode-Venemaa valitsusele, kohalike vahel piiride tõmbamine käis aga nii, et juba Valga-Valka jagamine ajas naabrid sõjajalale.

Kaukaasias sündisid peaaegu kõik Briti vahendusotsused naftarikka Aserbaidžaani kasuks. Seda koos lubadusega, et lõppotsus tehakse Pariisi rahukonverentsil. See jäi aga ära, sest kohale jõudis Punaarmee ja kogu piirkond allutati taas Moskvale, kes läks kiirelt koostööle Atatürki Türgiga.

Kaukaasia bolševikud (Kavbüroo, juunis 1921) leidsid küll, et enamasti armeenlastega asustatud Mägi-Karabahh ja Nahhitševan peaksid minema Armeenia koosseisu, ent Venemaa-Türgi märtsi-oktoobri 1921 vendluse ja koostöö lepingutes oli eraldi punktidena kirjas nende minek Aserbaidžaani koosseisu.

Ehkki inglaste eelistus oli juba märtsis 1920 toonud kaasa armeenlaste pogrommi Šušis, jäi Moskva inglaste soositud territoriaalse jaotuse juurde, millele järgnes armeenlaste kiire lahkumine Nahhitševanist.

Kaardid sassi

Nõukogude-Venemaa / NSV Liidu rahvuspoliitika kujundajaks oli teadupoolest grusiin Jossif Stalin, kelle otsused sünnitasid kaks teineteisest lahutatud armeenlaste ja kaks aserite riiklikku moodustist.

Seejuures olid need selgelt erineva staatusega. Teine aserite „riik“ – Nahhitševan („nakh“ tähendab Noad, kelle laev olla maandunud Ararati mäel, mis Moskva-Ankara kokkuleppel jäi Türgi valdustesse, „chevan“ aga tähendab kohta) oli 1924–1990 autonoomne nõukogude sotsialistlik vabariik.

Väärib teadmist, et 20. jaanuaril 1990 teatas selle ülemnõukogu presiidiumi esinaine Sakina Aliyeva (praeguse presidendi hõimlane) Nahhitševani ANSV lahkumisest NSV Liidu koosseisust. Seda kolm kuud enne Leedu Ülemnõukogu vastavat otsust!

See julgustükk oli jõus küll vaid kolm päeva, aga iseloomustab hästi mägilaste keevalisust (Moskva sekkus uuesti kohalike tülisse ja teispool piiri arenes Iraani revolutsioon!). Täna on tegemist Nahhitševani autonoomse vabariigiga Aserbaidžaani koosseisus.

Aserbaidžaanist füüsiliselt ümbritsetud Mägi-Karabahh oli 1923–1991 autonoomne oblast. Sõnade „nõukogude sotsialistlik“ puudumine tähendas NSV Liidus madalamat riigiõiguslikku staatust – ANSV-del oli oma ajalugu ja teatud otsustusõigus, mida AO-del ei olnud.

Ehk siis – armeenlaste MKAO oli midagi vähetähtsat Aserbaidžaanis ja üldse. 1945. aastal nõudis Stalin Türgilt territooriumide loovutamist – suurem tükk Gruusiale, väiksem Armeeniale – ja vallandas armeenlaste kodumaale pöördumise kampaania.

Ent USA asus Türgi selja taha ja algatatu lõppes nii, et Armeenias elanud aserid pidid ruumi tegema uusarmeenlastele. Veel midagi negatiivset mällu!

Sõda ja rahu

Mägi-Karabahhi alandatud armeenlased suutsid aga rahvustunde kõrval säilitada ka võitlusvaimu ja niipea, kui perestroika selleks õiguse avas, võttis Mägi-Karabahhi rahvasaadikute nõukogu 20. veebruaril 1988 vastu (+110, -17) otsuse lahkuda Aserbaidžaani NSV-st Armeenia NSV koosseisu.

Peaaegu kogu täiskasvanud elanikkond kirjutas alla Moskva saadetud üleminekupetitsioonile. See oli kõike muud, kui Mihhail Gorbatšovi uutjate seltskond oli ette näinud – rahva iseotsustamine (mille algust seostatakse tavaliselt Eesti Ülemnõukogu suveräänsusdeklaratsiooniga 16. novembril 1988) algas sealt, kus seda ei oodatud ja kus rahvussuhted olid plahvatusohtlikud.

Õli tulle valajaks sai Moskva kesktelevisioon, kes teatas paari aseri hukkumisest Mägi-Karabahhis ja kohe järgnes pogromm armeenlaste kallal Sumqayitis (Bakuu eeslinn), pool aastat hiljem Gancas.

Tuntuim pogromm aserite kallal toimus veebruaris 1992 Khojalys. Moskva kehtestas erakorralise olukorra, ent see ei aidanud ja juba iseseisvuse väljakuulutanud Aserbaidžaani ülemnõukogu tühistas 26. novembril 1991 MKAO olemasolu.

Mägi-Karabahhi armeenlased ei vandunud alla ja Mägi-Karabahhi Vabariigi (aastast 1996 ka Artshhahi vabariik) jätkamine otsustati 10. detsembril 1991 korraldatud rahvahääletusega. Seni viimane rahvahääletus iseseisvana jätkamiseks toimus 20. veebruaril 2017.

Algusest sedagi, et kui Aserbaidžaan lõi kaasa Gorbatšovi pakutud uue liidulepingu kavandamises ja toetas märtsis 1991 toimunud rahvahääletusel Moskva kava, siis Armeenia ja Mägi-Karabahh ignoreerisid üleliidulisi ettevõtmisi.

Vastandumine pea kõiges kulmineerus sõjategevuses, milles oli edukad armeenlased, kes lõid maa-ühenduse Armeenia ja Mägi-Karabahhi vahel ning nende kontrolli alla läinud alad moodustasid 14% Aserbaidžaani territooriumist (Mägi-Karabahhi pindala on 4400 km2).

Verine sõda suudeti lõpetada alles mais 1994. Vaherahuleppele kirjutati alla Biškekis, Bakuus, Jerevanis ja Stephanakertis nii, et allkirjastatavaid eksemplare oli üheksa, kehtis aga kõigi nende summa ehk siis iga allkirjastaja sai valida, kelle kõrvale oma nimi panna. Igal juhul oli see esimene kord, kui Bakuu tunnustas Mägi-Karabahhi Vabariigi olemasolu.

Suurte tahtel

Selle relvarahu tegijad oli esinduslik lahendajate seltskond – OSCE Minski grupi kaasesimehed on Prantsusmaa, Venemaa, USA ja liikmed Itaalia, Saksamaa, Rootsi, Soome, Türgi, Valgevene.

Kolme suurriigi presidendid on jõudnud Armeenia ja Aserbaidžaani liidreid oma pinnal korduvalt võõrustada, ent tulutult. 2009. aastal, kui presidentideks olid Barack Obama, Dmitri Medvedev ja Nicolas Sarkozy, sündis lahenduskava, mis kehtis äsjase sõjani (kuna presidendid on uued, siis kasutatakse ka mõistet Madridi printsiibid).

Selle kohaselt tulnuks Armeenial viia ära väed Aserbaidžaani aladelt, Mägi-Karabahh säilitanuks omavalitsuse ja loodanuks ka koridor Mägi-Karabahhi ja Armeenia vahel.

Mägi-Karabahhile tagati õigus korraldada rahvahääletus oma tuleviku määramiseks, kõik sõjapõgenikud saanuks kodupaikadesse tagasipöördumise õiguse ja ei välistatud ka rahuvalvajate paigutamist.

Kui lisada, et Obama, Medvedevi ja Sarkozy ajal sündis 2011. aastal ka teine Sudaani riik – moslemite Sudaani kõrvale moodustati kristlaste Lõuna-Sudaan, siis võeti Mägi-Karabahhi osas kokkulepitut paraja optimismiga.

Paraku tulid uued presidendid, kel teised prioriteedid, ja teisenesid kõik senised liitlas- ja koostöösuhted. Ka Lõuna-Kaukaasias.

Ja jälle sõda

27. septembril puhkenud sõja ajendiks sai Beiruti (Liibanon) pommiplahvatuse üle elanud armeenia perekondade asustamine Mägi-Karabahhi, ent Aserbaidžaan oli Türgi toel selleks sõjaks selgelt valmistunud seisus, kus – tulenevalt USA valimistest – on Kremli ja Valge Maja võimalik ning vajalik ühisaktsioon sõjategevuse lõpetamiseks peaaegu välistatud.

Aserbaidžaan üllatas armeenlasi ka kassettpommide, droonide kasutamise ja propagandaga. Kuna loota sai Moskva vahendusele, on aserite liider Ilham Alijev kasutanud pääsu Venemaa teleekraanidele selleks, et süüdistada Armeeniat fašismis ja Sorose tööriistaks olemises,

Armeenia liider Nikol Pašinjan on omakorda süüdistanud asereid ja neid toetama saabunud välisvõitlejaid terrorismi levitamises ja armeenlaste genotsiidi lõpuleviimises. Raske uskuda, et säärast sõnasõda pidavad naabrid suudaksid ühele territooriumile mahtuda, mis ju on Aserbaidžaani ja tema seljataguse kinnisidee.

Aastast 2002 Türgis valitsev Recep Tayyip Erdogan on tõusnud piirkonnas tegijaks nr. 1, kes vastustab nii USA, Venemaa kui NATO samme ja üritab nüüd end kehtestada ka OSCE grupi kaasesimeheks saamisega.

Trumpi-Putini-Macroni keeldumine sellest pikendas sõjategevust mitu nädalat ja sundis Armeenia presidenti Armen Sargsjani võtma ette teekonda Brüsselisse, et loota NATO juhtkonna survet Türgile.

Kena tõdeda, et NATO on vähemalt armeenlastele viimane lootus, ent eks selgu, kas NATO on selleks ka valmis.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid