Venemaa relvatööstuse hetkeseis ja eesmärgid
(1)
President Vladimir Putin on korduvalt viidanud Venemaa nn imerelvadele, ning väitnud, et nüüdseks on jõutud olukorda, kus teised juhtriigid peavad pingutama, et luua relvi, mis on Venemaal juba valmis ja relvastuses, kirjutab Balti Kaitsekolledži teadur Viljar Veebel ajakirjas Sõdur nr 5/2020.
Kaitseminister Sergei Šoigu on toonitanud Venemaa ülemvõimu sõjanduses, asepeaminister Juri Borissov rääkinud riigi uusima tanki T-14 Armata kolossaalsest ekspordipotentsiaalist jne.
Venemaa avaldused on pannud eksperdid arutlema selle üle, kas niisugustel väljaütlemistel on põhjendatud alus ning milline on Venemaa sõjatööstuse praegune innovatsioonitase ning tootmis- ja ekspordivõime.
Enamik analüüse on keskendunud Venemaa relvajõududes viimasel aastakümnel toimunud muudatustele ja riigis loodud või loodavatele kõrgtehnoloogilistele relvadele. Samas on jäänud tagaplaanile üldisem küsimus, miks on Venemaa eluliselt huvitatud kaitsetööstuse arendamisest ja relvaekspordist.
Käesolev artikkel keskendubki sellele, uurides strateegilisest vaatenurgast Venemaa kaitsetööstuse hetkeseisu ja arenguväljavaateid rahvusvahelises plaanis.
Täpsemalt otsitakse vastuseid kolmele küsimusele. Esiteks, millises seisus on Venemaa kaitsetööstus ning kellele ja millist relvastust Venemaa müüb? Teiseks, miks on kaitsetööstus ja relvaeksport Venemaale strateegiliselt olulised? Kolmandaks, kas võib eeldada, et senine arengu- ja ekspordimuster jätkub või ootavad Venemaa relvatootjaid ees olulised muudatused?
Edaspidi kasutatavate andmete puhul tasub olla kriitiline mitmel põhjusel. Esiteks ei avalda riigi relvaekspordi eest vastutav Rosoboronexport andmeid iga aasta ning neid ei esitata detailideks jagatud kujul.
Teiseks ei pruugi statistikas kajastuda väljaspool Rosoboronexport korraldust jäävate Venemaa ettevõtete relvaeksport. Kolmandaks ei ole suurelt jaolt just Venemaalt relvi importivad Lähis-Ida riigid andnud järjepidevalt infot, mida Venemaalt täpselt imporditakse.
Mida on Venemaa relvatööstusel pakkuda ja kes on kliendid?
Ametlikes kanalites raporteeritud edusammude taustal jääb esmamulje, et Venemaa kaitsetööstus elab läbi oma kõrgaega: luuakse kõrgtehnoloogiliste imerelvade prototüüpe, katsetatakse neid edukalt lahinguolukordades, sõlmitakse mastaapseid relvatehinguid ning valmistutakse käivitama masstootmisliine.
Venemaa kaitsetööstuse üldine võime näib leidvat kinnitust ka rahvusvahelises võrdluses. Võttes arvesse nii kodumaised kui ka välismaised relvatarned, kuulub Venemaa Ameerika Ühendriikide ja Hiina järel kolme suurima relvatootja hulka maailmas.
Riigi ekspordivõime kohta rahvusvahelises plaanis annab tunnistust asjaolu, et SIPRI viimase viie aasta andmete järgi on Venemaa koos Ameerika Ühendriikide, Prantsusmaa, Saksamaa ja Hiinaga üle maailma viie suurima relvaeksportija seas.
Venemaa osakaal globaalses relvaekspordis aastatel 2015–2019 moodustab ligi 21%.
Näiteks 2017. aastal oli SIPRI hinnangul maailma riikide kaitsetööstuse 100 suurima ettevõtte koondandmete põhjal Ameerika Ühendriikide relvamüük suurusjärgus 226,6 miljardit USA dollarit, samas kui Hiina ja Venemaa vastavad näitajad olid umbes 54 miljardit USA dollarit ja ligi 38 miljardit USA dollarit.
Samas on Venemaa kasutanud kohalikes kaitsetööstusettevõtetes toodetut edukalt nii oma relvajõudude moderniseerimiseks kui ka teistesse riikidesse eksportimiseks.
On hinnatud, et relvaeksport moodustab umbes kolmandiku Venemaa kaitsetööstuse kogutoodangust, kuid see võib olla ka suurem. Perioodil 2014–2017 on Venemaa kaitsetööstuse aasta ekspordinumbrid jäänud üldjoontes 15–16 miljardi USA dollari piirimaile.
Eelnev annab tunnistust sellest, et Venemaal on üleilmsel relvaturul kindel positsioon ning ta on teistele arvestatav konkurent. Samas SIPRI uusimad andmed peegeldavad, et Venemaa relvaeksport aastatel 2015–2019 on vähenenud peaaegu 20% võrra võrreldes 2010.–2014. aastatega.
