Kuna kõik meie, inimesed, oleme sündinud elussünnituse tulemusel, kipume sellist ilmaletulemise viisi pidama kõigi imetajate paljunemise vaikerežiimi osaks.
Mõned imetajad aga munevad mune — täpselt samuti nagu ka meie kauged esivanemad. Millal täpselt läksid meie eelkäijad üle uuele meetodile?
Mõned imetajate elu algab siiamaani munakoorest välja murdmisega. Nokkloom e ornitorünhus ja sipelgasiilid kuuluvad ürgsesse imetajate seltsi, mille esindajaid nimetatakse ainupilulisteks ehk monotreemideks.
Ainupilulised lahknesid teistest ürgimetajatest rohkem kui sada miljonit aastat tagasi ja paljunevad tänaseni, munedes väikseid kerakujulisi mune.
Rohkem kui 300 miljoni aasta eest lahknesid imetajate klassi kauged esivanemad oma roomajatest sugulastest. Neid eelimetajaid nimetati sünapsiidideks ja väga pikka aega munesid nad mune.
Pärisimetajate ehk platsentaalide, sh inimeste sündimise meetod on suhteliselt hiljutine evolutsiooniline areng. Sama kehtib kukkurloomade kohta.
Üks paleontoloogide ees seisvaid ülesandeid on selgitada välja, millal evolutsiooni käigus tekkis elussünnitus ja mitu korda seda juhtunud on. Eelimetajate ja nende sugulasliikide kohta annavad olemasolevad tõendid mõista, et neil on elussünnitus evolutsiooniliselt arenenud ainult ühel korral.
Selleks, et saada teada, millal imetajad hakkasid elussünnitamisega tegelema, tuleks leida haruldasi ja raskestitäheldatavaid tõendeid selle kohta, kuidas meie kauged kõugud ja nende sugulased paljunesid.
Kaks aastat tagasi teatasid paleontoloogid Eva Hoffman ja Tim Rowe, et on leidnud terve pesakonna eelimetajaid ladinakeelse nimetusega Kayentatherium. Too nirgitaoline liik kuulus kõige varajasemate imetajatega suguluses olevasse koerhambuliste loomade (ld Cynodontia) monofüleetilisse rühma ja elas juura ajastul u 185 miljonit aastat tagasi.
Samast leiukohast avastatud järglaste suur hulk andis mõista, et nood sünapsiidid munesid veel mune. Nende pesakond oli rohkem kui kaks korda suurem mis tahes elava imetajaliigi suurimast teadaolevast pesakonnast.
Umbes 170 aasta eest tekitatud kivistunud jalajäljed viitavad sellele, et loom võis seljas kanda rasket koormat — võib-olla enda järglasi, samamoodi nagu opossumid nüüdisajal poegi seljas tassivad.
Taolised leiud aitavad evolutsioonilist ajaskaalat täpsustada, kuid kriitilise tähtsusega tõendid esimestest imetajatest, kes munemise asemel tõid ilmale elus poegi, seni alles ootavad avastamist.
„Imetajate paleontoloogid pole sellele küsimusele vastuse leidmisega eriti vaeva näinud, peamiselt seetõttu, et luustiku- või kivistiseleidudest pärinevaid arvestatavaid asitõendeid leidub äärmiselt vähe,“ märkis Ühendkuningriigis tegutseva Oxfordi ülikooli paleontoloog Elsa Panciroli.
Kivistunud munade leidmisest — samamoodi nagu paleontoloogid on leidnud dinosaurusemune — oleks palju abi. Paraku paistab, et eelimetajad võisid muneda pehme koorega mune, mis pinnases pigem kõdunesid kui kivistusid.
Nii kukkurloomad kui ka pärisimetajad toovad ilmale elus järglasi. Kuna need kaks rühma lahknesid teineteisest u 160 miljoni aasta eest, võib oletada, et eelajalooliste loomade juures, kes elasid vahetult enne stegosauruste ja allosauruste hiilgeaega, võib leiduda võtmetähtsaid juhtlõngu.
„Üks peamistest teadlastele huvi pakkuvatest uurimis-sihtmärkidest on vaagnaluu,“ selgitas Panciroli. Mõneti oravaid meenutavate imetajate rühm, keda nimetatakse hulgiköbrulisteks (ld Multituberculata), on siinkohal hea näide.
„Nende vaagnaluu oli nii kitses, et uurijad on väitnud, et ükski realistlike gabariitidega muna ei saanud sellest läbi mahtuda,“ rõhutas Panciroli. Tõenäoline on, et need imetajad tõid ilmale väga tillukesi elus poegi, samamoodi nagu kukkurloomad nüüdisajal.
Sama võib öelda kõige vanemate teadaolevate pärisimetajate, meie endi ürgesivanemate, perekonda kreekakeelse nimetusega Eomaia kuulunud loomade kohta, kelle vaagna ruumala annab mõista, et nad paljunesid pigem meie kui nokklooma moodi.
Oluline on küsimus, miks mõned sünapsiidid munemiselt poegimisele üle läksid. Lõppeks said eelimetajad ju rohkem kui sada miljonit aastat munemise teel paljunedes täiesti rahuldavalt hakkama ja elussünnituses pole iseenesest midagi olemuslikult paremat kui munemises.
Vastus on tänini „välja kaevamata“ ja uued kivistiseleiud üllatavad teadlasi jätkuvalt. Siiski on võimalik, et väikeste, kuni mägrasuuruste mõõtmetega elamisest johtuvad soodsad tagajärjed andsid imetajatele mõne kriitilise tähtsusega eelisomaduse, tänu millele oleme praegu sellised, nagu oleme.
Nii soojavereline ainevahetus, äärmuslike temperatuuride eest kaitset pakkuv karvkate, väikesed mõõtmed kui võib-olla ka elussünnitus arenesid kõik välja ajal, mil maailmas domineerisid dinosaurused.
