Talv 1943: saksa koduperenaiste mäss päästis 2000 juuti
(7)
See plaan ei meeldinud berliinlannadele, kelle vihane protest pani natsid lõpuks taganema, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.
Otsekui kivistunult seisid kuussada Berliini koduperenaist Rosenstrassel ja vaatasid pingsalt vangla poole. Kuigi kalender näitas 1943. aasta 2. märtsi ning tunda pidanuks olema kevadet, värisesid nad lõikava külma käes.
Naiste põsed olid kahvatud, ent mitte üksnes külma pärast. Nende mehed istusid juba neljandat päeva vanglas ning hoone ukse ees, liivakottidest müüri taga, seisid automaaturid.
SS-ohvitser andis oma sõduritele korralduse relvad naistele suunata ja see käsk sundis hirmunud protestijaid koonduma tihedasse summa. Nende siniseks külmunud huuled värisesid, kuid nad ei taganenud sammugi.
Natsi-Saksamaal olid naised taandatud köögimasinateks, keda partei juhtkonnas ei võtnud keegi tõsiselt. Seekord olid Hitleri kannupoisid teinud valearvestuse. Keset pealinna puhkes mäss, mida ei saanud lõpetada vägivalla või külmaverelise mõrvaga. Kõigest üks tilk verd võinuks muuta rahva meeleolu ning kahjustada Hitleri võimu.
Kui naised Rosenstrassele kogunesid, oli juutide tagakiusamine, mille natsid olid organiseerinud, kestnud juba kümnendi. Pärast Esimest maailmasõda tegid Hitler, Goebbels ja teised osavad demagoogid riigile sõjas osaks saanud valusas kaotuses just nimelt juutidest patuoinad. Saksamaa kapituleerumine läks maksma keisritrooni, põhjustas näljahäda ja veriseid tänavalahinguid sakslaste vahel.
Labane, kuid lihtne selgitus kogus kiiresti populaarsust, kuna see vabastas sakslased vastutusest riigi kokkuvarisemise eest. Hitler lubas riigi viia uude õitseaega ja nii kasvas tema partei riigis suurimaks. Hitlerile aga ei meeldinud demokraatia ja 1933. aastal haaras ta riigipöördega diktaatorivõimu.
Juudid moodustasid alla ühe protsendi 65miljonilisest rahvastikust, kuid kuulutati kohe algusest peale Saksa rahva peamiseks vaenlaseks. Nemad olid natside ideoloogia kohaselt „reeturid ja alaminimesed“. Natside meelest kõlbasid juudid selleks, et nende vaenamise teel liita sakslasi Hitleri võimu alla.
Kui Hitler tundis, et tema võimupositsioon on kindlustatud, jõudis juudivastane vihakampaania uude etappi. Paljudel juudi perekondadel oli rikkalikult vara, mille natsid konfiskeerisid. Raha kasutati selleks, et täita riigikassas haigutavat tühjust, mille oli põhjustanud taasrelvastumine, kiirteede ehitus ja teised riiklikud suurprojektid. Pärast juutide raha varastamist tahtsid natsid soovimatust vähemusest sootuks vabaneda.
Tagakiusamine ja vihakõne pidid sundima neid hulganisti emigreeruma, kuid Saksa juudid olid patriootlikud ning lootsid viimse hetkeni, et ka nende jaoks on nende kodumaal olemas koht. Keegi ei suutnud ette kujutada neid ees ootavaid metsikusi.
Kui puhkes Teine maailmasõda, purustati Saksamaa juutide lootused siiski lõplikult. Hitler käskis „alaminimesed“ välja saata ja 1. oktoobril 1941 veeresid esimesed rongid väljasaadetud Saksa juutidega itta äsja ehitatud koonduslaagritesse, mis asusid muu hulgas sakslaste okupeeritud Poolas.
Päevikus paljastas Joseph Goebbels, mis oli väljasaatmiste tegelik põhjus. „Laias laastus võib öelda, et 60 protsenti tuleks likvideerida ning ainult 40 protsenti saab tööle panna,“ kirjutas Hitleri propagandaminister.
1942. aasta 1. novembril jõudis järg Berliini juutide kätte. Esimesed neist veeti Theresienstadti koonduslaagrisse Tšehhis ja alates 1943. aasta jaanuarist algas rohkearvuline vedu Auschwitz-Birkenau surmalaagrisse.
Miks osade juutide arreteerimine pani berliinlannad mässama, loe lähemalt detsembrikuu Imelisest Ajaloost!
