Pahaendeline märk: mikroplast on tunginud juba isegi inimeste platsentadesse

21. sajandi inimesed sünnivad maailma, mis on kaetud naftakeemiasaaduste peene tolmuga. Mikroplast tungib isegi platsentadesse.

Meie kokkupuude plastmaterjalide mikroskoopiliste tükikestega algab juba emaüsas. Hiljuti leidsid teadlased plastosakesi inimplatsentast.

Platsentad koguti plastivabas keskkonnas kuuelt sünnitajalt. Neljast platsentast leiti pärast nende tükeldamist, lahustamist ja filtreerimist 12 värvilise plasti tükikest läbimõõduga 5–10 mikromeetrit.

Neli plastmassikildu leiti platsenta emale lähemast osast, viis arenevale lootele lähemast osast, kolm lootevedelikku kapseldava õhukese membraani küljest.

See hulk võib tunduda väike, eriti pidades silmas osakeste mõõtmeid, kuid arvestada tuleb asjaoluga, et analüüside jaoks kogutud koeproovid moodustasid vaid paar protsenti elundi massist, mis annab mõista, et kokku leidus mikroplasti-osakesi platsentas palju rohkem.

Platsenta ehk emakook on keerukas kudedekogum, mille ehitust on evolutsioon mõjutanud miljonite aastate jooksul eesmärgiga eraldada arenev elusolend keskkonnast selle arengu kõige kriitilisemas etapis.

Muu hulgas on platsenta ülesanne patogeenide ja muude potentsiaalselt ohtlike materjalide sõelumine ema vereringest, lubades samal ajal läbi mitmesuguseid toitaineid, antikehasid ja hapnikku. Platsenta on mitmekesine ja dünaamiline rakukogum, mida juhib hormoonide ja hoolikalt ajastatud biokeemiliste reaktsioonide õrn tasakaal.

Seda, kas platsentasse tunginud osakesed kujutavad mingisugust ohtu sündimata lapse tervisele, ei oska teadlased veel öelda.

Kuna teadaolevalt sekkuvad paljud plastlisandid meie organismi talitlustesse, on nende sattumine niivõrd tundlikku osasse inimkehast siiski sügavalt murettekitav.

Värske uurimus on täiendus Belgia uurijate 2019. aastal tehtud avastusele, et süsinikutahma nano-osakesed, mida tulevane ema sisse hingab, võivad samuti platsentabarjääri läbistada.

Kuna värskesse uurimusse hõlmati vähe platsentasid, tuleks selle tulemusi käsitleda esialgsetena, ent need annavad ometi põhjust põhjalikumateks uuringuteks tulevikus. On ju meie „nälg” plastiku järele vaibumatu ja prognooside kohaselt kahekordistub plastjäätmete hulk järgmise paarikümne aastaga.

Juba praegu leidub plastjäätmeid praktiliselt kõikjal planeedi pinnal mäetippudest kõige sügavamate ookeanisüvikuteni.

Tõik, et plastosakesi võib leida ka sügavalt meie endi kehadest, pole seega üllatus. Üha rohkem uuringuid kinnitab, et ohtralt plasti võib leida suures osas meie toidust ja joogiveest. Pole välistatud, et tulevikus ületame me inimkehade plastitaluvuspiiri.

Uurimus ilmus teadusajakirjas Environment International